Pärast lahutust läksin Inglismaale tööle. Seitse aastat hiljem koju naastes sain aru, et poeg polnud mulle kogu selle aja tõtt rääkinud

Kui Inglismaale läksin, olin 55-aastane. Pärast lahutust olin jäänud üksi, sääste mul peaaegu polnud ja korter vajas korralikku remonti. Mu poeg oli sel ajal 26-aastane. Ta elas juba iseseisvalt ja ma olin kindel, et võin teda usaldada.

Plaanisin ära olla kaks või kolm aastat. Tahtsin teenida remondiraha, midagi ka kõrvale panna ja siis koju tagasi tulla.

Aga kahest-kolmest aastast sai kuidagi seitse.

Algus oli raske. Töötasin hotellis toateenijana. Elasin koos teiste naistega väikeses üürikorteris ja esimestel aastatel polnud mul isegi oma tuba. Hoidsin kokku kõikjalt, kust võimalik. Uusi riideid peaaegu ei ostnud, väljas söömas ei käinud ja puhkusereisidest ei osanud unistadagi.

Suurema osa rahast, mis pärast hädavajalikke kulutusi alles jäi, saatsin iga kuu pojale.

Alguses oli raha mõeldud korteri remondiks.

„Ema, ära muretse. Ma korraldan kõik ära,“ kinnitas ta mulle.

Ta saatis fotosid. Uued põrandad, köögimööbel, vannitoaplaadid. Hiljem ütles poeg, et saadaksin raha endiselt tema kontole, sest nii on lihtsam materjale osta ja töömeestega arveldada.

Mul polnud põhjust temas kahelda.

Nende aastate jooksul poeg abiellus ja sai kahe lapse isaks. Vaatasin nende perepilte ja olin uhke. Mõtlesin, et olen kasvatanud tubli ja vastutustundliku mehe.

Ka minu ellu tuli keegi. Hakkasin suhtlema oma endise klassivenna Dariusega. Tema naine oli mõni aasta varem surnud. Alguses kirjutasime niisama, hiljem hakkasime üha sagedamini helistama.

Kui lõpuks otsustasin Inglismaalt päriselt tagasi tulla, ütles Darius, et tuleb mulle lennujaama vastu.

Lootsin, et tuleb ka poeg.

Aga samal hommikul kirjutas ta: „Ema, ära pahanda. Ma tõesti ei saa tulla.“

Mul oli valus, kuid ei hakanud midagi ütlema.

Darius viis mind lennujaamast otse minu korterisse.

Kui ukse avasin, jäin lävel seisma.

Ma ei tundnud oma kodu peaaegu äragi. Ilus köök, uued põrandad, uus mööbel ja kodumasinad. Esimesel hetkel tundsin isegi uhkust. Vähemalt polnud kõik need Inglismaal veedetud aastad asjata.

Õhtul tuli poeg koos perega külla. Aknast nägin, kuidas ta autost välja astus. Seda autot polnud ma varem näinud.

„Kas uus?“ küsisin.

„Ah, mis uus, varsti saab juba kaks aastat,“ vastas ta naerdes.

Ka siis ei osanud ma midagi kahtlustada.

Alles mõni päev hiljem, kui istusime pojaga kahekesi köögis, küsisin:

„Kui palju sellest rahast alles jäi, mida ma sulle saatsin?“

Poeg vaatas mulle otsa ja jäi vait.

„Mis rahast?“

Arvasin, et ta ei saanud küsimusest aru.

„Säästudest. Remont sai ju ammu valmis. Ma saatsin sulle pärast seda veel peaaegu kolm aastat iga kuu raha.“

Köögis jäi nii vaikseks, et kuulsin külmkapi surinat.

Siis sain teada, et sääste pole.

Mitte ühtegi eurot.

Osa rahast oli läinud auto ostmiseks. Osa pere igapäevasteks kuludeks. Oli olnud peaaegu aasta, mil poeg korralikult tööl ei käinud, sest tahtis rohkem aega joonistamisele pühendada. Minu saadetud rahast maksti arveid, osteti toitu ja lastele riideid.

Kuulasin teda ega suutnud uskuda.

„Miks sa mulle midagi ei öelnud?“

„Ema, ega raha kuhugi kadunud pole. Kõik jäi ju perekonda. Ja sinu korter on remonditud.“

Just see lause tegi mulle kõige rohkem haiget.

Seitse aastat olin lugenud iga naela. Käisin tööl ka siis, kui selg valutas. Elasin võõras riigis üüritoas ja lohutasin ennast mõttega, et kannatan veel natuke ning siis saan koju tagasi.

Tema jaoks oli aga minu raha lihtsalt osa pere sissetulekust.

Kõige hullem tuli välja alles nädal hiljem.

Poeg tuli minu juurde ja ütles, et tema ja naine on leidnud suurema korteri. Kahe lapsega jäävat nende praegune kodu kitsaks, kuid sissemakseks pole piisavalt raha.

Siis tegi ta ettepaneku minu korter maha müüa.

„Sul on ju nüüd Darius. Sa võid tema juures elada. Meil oleks lastega seda raha palju rohkem vaja.“

Vaatasin oma poega ega osanud esialgu midagi vastata.

Sel hetkel sain aru, et tema oli minu tagasitulekut ette kujutanud hoopis teisiti kui mina.

Ta oli kindel, et isegi pärast Inglismaalt naasmist aitan ma edasi tema elu korraldada.

Samal õhtul pakkisin mõned asjad ja läksin Dariuse juurde. Alguses mõtlesin, et jään ainult paariks päevaks, kuni pea selgemaks saab.

Sellest on nüüd möödas peaaegu aasta.

Elame Dariusega siiani koos. Temal on omad harjumused ja minul omad. Mõnikord vaidleme täiesti tühiste asjade pärast, kuid esimest korda paljude aastate jooksul tunnen, et ma ei ela ainult selleks, et kellegi probleeme lahendada.

Pojaga suhtleme harva.

Mõni nädal tagasi ta helistas. Ta oli lõpuks leidnud korraliku töö, tööpäevad on pikad ja tema naisel on kahe lapsega raske.

Ta küsis, kas saaksin paar korda nädalas lapselapsi hoida.

Ma keeldusin.

Mitte sellepärast, et ma oma lapselapsi ei armastaks. Armastan ja tahan neid näha.

Aga sel hetkel tundsin, et kui hakkan jälle täiskasvanud poja elu enda õlgadele võtma, oleme varsti täpselt samas kohas, kus varem.

Olen nüüd 62-aastane.

Seitse aastat elasin võõras riigis, töötasin ja säästsin, sest arvasin, et aitan oma pojal jalad alla saada. Alles koju tulles hakkasin mõtlema, et võib-olla olin hoopis mina see, kes ei lasknud tal liiga kaua ise oma jalgadel seista.

Nüüd valin esimest korda iseenda.

Aga kui mõtlen lapselastele, tekib minus ikkagi vahel kahtlus.

Kas ma käitusin isekalt, kui keeldusin poega aitamast? Või on mul pärast kõiki neid aastaid lõpuks õigus elada ka enda elu?