Mees armukadetseb poja peale. Kas see on normaalne?

Mees läks täiesti hulluks pärast seda, kui meist said lapsevanemad. Ta teeb tühjast tüli ja kurdab, et veedan kogu oma vaba aja lapsega. Aga beebi ei saa ilma minuta hakkama, samal ajal kui 30-aastane mees peaks olema iseseisev. Kas pole?

Me abiellusime pärast kolmeaastast suhet. Algul lihtsalt nautisime kooselu ja seejärel otsustasime lapse saada. Arvasin, et tunnen oma meest hästi, aga nagu selgus, eksisin.

Nüüd näen enda kõrval mitte meest, vaid väikest poissi. Ta armukadetseb meie lapse peale. Ma mõistan, et see kõlab naeruväärselt, aga see on tõsi.
Pärast pulmi ei kiirustanud me lapsi saama.

Saime aru, et esmalt tuleb jalad alla saada ja saavutada vähemalt minimaalne majanduslik stabiilsus. See tähendab, et vanemlus oli läbimõeldud otsus. Mees soovis samuti last.

Raseduse ajal hoolitses ta minu eest nagu kunagi varem. Ta käis minuga arsti juures, ostis vitamiine ja silitas pidevalt mu kõhtu. Me ostsime koos kõik vajaliku lapsele ja tegime lasteaiale remonti. Olin täiesti kindel, et ta on valmis isaks saama.

Sünnitus möödus hästi. Mees hakkas õnnest nutma, kui ta poega esimest korda sülle võttis. Esimestel päevadel ei lahkunud ta lapse juurest, kuid peagi kadus see isalik entusiasm.

Ma ei olnud eriti pettunud. Sain ise hakkama, hoolitsesin lapse eest ja andsin aru, et mehel on vaja kohaneda. Kuid hiljem hakkas ta kummaliselt käituma.

Õhtul palus ta mul temaga filmi vaadata või köögis teed juua. Ma poleks vastu olnud, aga kes toidab, peseb ja paneb beebi magama? Seetõttu pidin talle ära ütlema. Minu elu muutus täielikult pärast poja sündi, nii et ma elasin juba teise rütmi järgi.

Mees keeldus sellest aru saamast. Ta solvus ja ütles, et ma ei pööra talle piisavalt tähelepanu. Algul ei selgitanud ta mulle midagi oma rahulolematuse kohta. Märkasin, et miski on valesti. Ausalt öeldes polnud mul aega sellega tegeleda, nii et ma ignoreerisin tema manipuleerimist.

Kuid hiljem ei suutnud mees enam vait olla – ta ütles, et ma olen pärast sünnitust väga muutunud. Algul arvasin, et ta räägib minu välimusest ja kehast. Aga ei – probleem oli palju sügavamal.

— Sa oled mind täiesti unustanud. Sa mõtled ainult lapse peale, ja mina olen nagu kolmas ülearune. Tundub, et mind pole enam olemas, — pahandas ta.

Püüdsin talle selgitada, et see on ajutine. Ma ei saa ennast mitmeks jagada. Ma pidin muutuma, sest nüüd olen mitte ainult naine, vaid ka ema.

Ükskõik kui palju ma tahaksin lapse juurest lahkuda ja pühendada aega mehele, ma ei saa. Praegu on selline etapp, kus poeg vajab mind väga.
Mees teeb aga endiselt solvunut. Ta kurdab, et tunneb end mittevajalikuna.

— Me elame nagu naabrid. Mulle tundub, et sa enam ei armasta mind, — kaebas ta.

Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kuidas talle selgeks teha, et kõik pered läbivad selliseid etappe. Jääb mulje, et ta ei saanud lapsepõlves piisavalt emaarmastust ja nüüd tulevad lapsepõlvetraumad esile. Ma ei leia muud seletust. Ema palub mul olla kannatlik. Mehed puutuvad tihti kokku sellise armukadedusega.

Kuid mina ei kavatse taluda tema jonni. Kui ta ennast kokku ei võta, lõpeb kõik lahutusega.