Kolm aastat tagasi lahutasin oma abikaasast ja olin kindel, et meie lugu on lõppenud. Eelmisel nädalavahetusel teda enam ei olnud ja terve nädala ei suutnud ma nutmist lõpetada…

Minu nimi on Tiina, olen 64-aastane. Eelmisel nädalavahetusel suri mu endine abikaasa Andres. Kui ütlen „endine abikaasa“, kõlab see kuidagi nii, nagu räägiksin inimesest, kellel pole juba ammu minu eluga midagi pistmist. Aga me olime seitse aastat perekond. Ärkasime hommikuti koos, ostsime süüa, maksime arveid, vaidlesime, leppisime ära, käisime pühapäeviti tema ema juures lõunal ja istusime õhtuti ühe laua taga.

Lahutasime kolm aastat tagasi. Polnud ei truudusetust ega üht suurt tüli, mille järel keegi oleks ukse pauguga kinni löönud. Võib-olla oleks isegi lihtsam olnud, kui oleks olnud üks konkreetne põhjus.

Me lihtsalt kaugenesime teineteisest tasapisi.

Andres töötas palju, minul olid omad tegemised. Õhtuti sõime koos, panime televiisori mängima ja vahel ei öelnud terve õhtu jooksul teineteisele kümmet lausetki. Hakkasime ärrituma pisiasjade pärast. Tema jättis kohvitassi kraanikausi kõrvale, mina pahandasin. Mina leppisin nädalavahetuseks sõbrannaga midagi kokku, tema solvus, et ma polnud temaga arutanud.

Ühel õhtul, pärast järjekordset täiesti mõttetut tüli, istusime köögis ja Andres ütles: „Tiina, me pole ju juba ammu õnnelikud.“

Ma ei vaielnud vastu.

Mõni kuu hiljem lahutasime. Rahulikult, ilma suuremate stseenideta. Tema kolis välja, jagasime asjad ära. Isegi kohvimasina pärast ei tekkinud tüli. Andres võttis kaasa oma raamatud, tööriistad ja selle vana pruuni kruusi, millest ta igal hommikul kohvi jõi.

Esimesed kuud olid imelikud. Hiljem harjusin.

Elu ei jäänud seisma. Kohtusin sõbrannadega, veetsin rohkem aega tütre ja lastelastega ning suvel käisin mere ääres. Andres elas samuti oma elu.

Meist ei saanud vaenlasi. Me lihtsalt peaaegu lõpetasime suhtlemise.

Jõulude ajal saatsime teineteisele tervituse. Sünnipäevadel vahel helistasime. Mõnikord rääkis tütar, kuidas isal läheb.

Viimati kirjutas Andres mulle umbes kaks kuud tagasi. Vanu asju sorteerides oli ta leidnud foto meie reisist Saaremaale. Mõlemad olime seal päevitunud, juuksed tuulest sassis ja naersime.

Ta saatis mulle pildi ja kirjutas: „Vaata, kui noored me olime.“

Lugesin sõnumit poes olles. Naeratasin ja vastasin: „Tõesti.“

Kõik.

Nüüd vaatan seda vestlust ikka uuesti ja mõtlen, miks ma veel üht lauset ei kirjutanud. Oleksin võinud öelda: „See oli tore reis.“ Oleksin võinud küsida, kuidas tal läheb. Oleksin võinud talle helistada.

Aga ma ei teinud seda.

Eelmisel laupäeval helistas hommikul tütar.

Juba tema häälest sain aru, et midagi on juhtunud.

„Ema, isa suri.“

Mõnda aega ei suutnud ma midagi öelda. Ma isegi ei küsinud kohe, mis juhtus. Istusin köögis, kohvitass käes, ja vaatasin aknast välja.

Hiljem sain teada, et Andresel hakkas ootamatult halb. Kiirabi jõudis kohale, kuid teda ei õnnestunud päästa.

Sel päeval ma peaaegu ei nutnud. Tundus, nagu see kõik juhtuks kellegi teisega. Me olime ju lahutatud. Olime kolm aastat eraldi elanud. Olin ise kunagi alla kirjutanud paberitele, mis kinnitasid, et me pole enam mees ja naine.

Aga järgmisel hommikul ärkasin ja hakkasin nutma.

Ja nutsin peaaegu terve nädala.

Kõige kummalisem oli see, et ma ei meenutanud meie lahutust. Ma ei mõelnud viimastele tülidele, vihastele sõnadele ega nendele õhtutele, kui istusime samas toas ega tahtnud teineteisega rääkida.

Meelde tulid hoopis teised asjad.

Kuidas Andres pühapäeviti pannkooke tegi ja esimesed kaks peaaegu alati ära kõrvetas. Kuidas me Saaremaal vihma kätte jäime ja läbimärjana majutuskohta tagasi jõudsime. Kuidas ta võis viisteist minutit oma prille otsida, kuigi need olid tal otsa ees.

Mulle tuli meelde tema naer.

Tema käed.

See, kuidas ma kord haigeks jäin ja ta hilja õhtul valveapteeki sõitis, sest kodus polnud vajalikke ravimeid.

Ja siis mõistsin midagi, millest ma varem polnud aru saanud.

Lahutus lõpetab abielu, kuid see ei kustuta aastaid, mille oled selle inimesega koos elanud.

Ma ei tahtnud Andrest tagasi. Ja ma ei ütle ka praegu, et meie lahutus oli viga. Tol hetkel oli ilmselt mõlemale parem oma teed minna.

Aga ma kahetsen väga seda, mis juhtus pärast lahutust.

Millegipärast käitusin nii, nagu peaksin koos armastusega loobuma ka kõigest heast, mis meie vahel kunagi oli. Nagu tähendaks tänulikkus ühiste aastate eest seda, et tahan minevikku tagasi.

Matustel seisin tütre kõrval. Kohale tulid Andrese endised töökaaslased, naabrid ja mõned vanad sõbrad. Inimesed rääkisid temast asju, mida isegi mina ei teadnud. Ühel oli ta aidanud autot parandada, teisel terve talve õuest lund lükanud, kui too oli jala murdnud.

Koju jõudes istusin köögis maha ja avasin uuesti meie viimase vestluse.

„Vaata, kui noored me olime.“

„Tõesti.“

Üksainus sõna.

Ja äkki tahtsin nii väga oma vastust muuta.

Tahtsin kirjutada: „Aitäh sulle nende aastate eest.“

Mitte lahutuse eest. Mitte tülide eest. Mitte kõige eest, mis meil valesti läks.

Selle eest, mis oli hea.

Aga nüüd polnud enam kedagi, kellele seda saata.

Tema number on mul telefonis siiani alles. Tean, et ilmselt ühel päeval kustutan selle. Praegu ma veel ei suuda.

Ma ei kahetse, et lahutasime. Tõesti ei kahetse.

Kahetsen seda, et mul oli veel kolm aastat aega öelda ühele inimesele lihtne „aitäh“, aga ma arvasin kogu aeg, et jõuan seda kunagi hiljem teha.

Selgus, et alati ei jõua.

Seepärast helistan nüüd tütrele sagedamini. Kallistan lapselapsi natuke kauem. Ja kui tunnen kellestki puudust, püüan enam mitte mõelda: „Helistan järgmisel nädalal.“

Sest keegi meist ei tea, mitu järgmist nädalat meile veel antud on.

Kas teie elus on keegi, kellele olete juba ammu tahtnud midagi öelda, kuid lükkate seda ikka edasi? Võib-olla peaks see kord olema täna. ❤️

Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.