Keegi lähedastest ei mõistnud Toomase valikut. Isegi tema isa ei varjanud pettumust, kui sai teada, kellega poeg kavatseb oma elu siduda…

Noorena oli Toomas üks neist meestest, kellel naiste tähelepanust puudust ei olnud. Ta elas väikeses linnas Viljandi lähedal, töötas tehnikuna, oli töökas ja oskas peaaegu kõike oma kätega parandada. Juba kooliajast peale leidus tüdrukuid, kes oleksid temaga hea meelega lähemalt suhelnud. Ema naljatas vahel, et pojal tuleb vaid sõrmega näidata ja pruut tuleb ise koju.

Toomas ise aga ei kiirustanud. Talle ei meeldinud, kui sugulased pidevalt küsisid, millal ta lõpuks abiellub. Ta oli mõne tüdrukuga kohtamas käinud, kuid ühegagi ei tekkinud tunnet, et just selle inimesega tahaks ta pere luua. Üks oli väga ilus, kuid nad tülitsesid pidevalt. Teine meeldis väga tema vanematele, kuid mõne kuu pärast tunnistas Toomas, et neil pole omavahel peaaegu millestki rääkida.

Marit kohtas ta ühiste tuttavate kaudu. Marit oli vaikne ja tagasihoidlik ega armastanud suuremas seltskonnas palju rääkida. Tema pere elas üsna tagasihoidlikult. Isa töötas autojuhina, ema koristajana. Pärast kooli ei läinud Marit ülikooli, vaid asus tööle õmblusettevõttesse ja aitas vanemaid. Ta ei olnud naine, keda seltskonnas kohe esimesena märgati. Ka ise ütles ta sageli, et ei armasta pildistamist ja tunneb end suurtes seltskondades ebamugavalt.

Kui inimesed kuulsid, et Toomas käib Maritiga tõsiselt, algasid jutud. Mõned imestasid vaikselt, teised ütlesid oma arvamuse otse välja. Kõige rohkem üllatas Toomast isa, kes küsis kord: „Kas sa tõesti kedagi teist ei leidnud?“

Toomasele läks see väga hinge. Ta vastas, et valib naise endale, mitte sugulastele ega naabritele.

Maritile polnud vaja neid jutte ümber rääkida. Ta tundis ise, kuidas teda vaadati. Toomase pere kokkusaamistel oli ta tavaliselt vaikne ning koduteel küsis mõnikord, kas mees ühel päeval oma valikut kahetsema ei hakka. Toomas sai selliste küsimuste peale pahaseks. Ta ütles, et kui oleks tahtnud kedagi teist, oleks ta kellegi teisega koos.

Aasta hiljem nad abiellusid. Pulmad olid väikesed ja lihtsad, ilma suure peota. Pärast abiellumist kolisid nad Tartusse ja üürisid kahetoalise korteri. Toomas leidis tootmisettevõttes parema töökoha, Marit tegi mõnda aega kodus õmblustöid. Mõne aasta jooksul sündisid neil kaks tütart, Liis ja Kadri.

Nende elu polnud ideaalne. Vahel nappis raha ja koduste asjade pärast tülitsesid nad nagu kõik paarid. Toomasele meeldis pärast tööd kolleegidega istuma jääda ning ta ei andnud alati teada, et hilineb. Marit sai selle peale pahaseks. Ka tema polnud lihtsa iseloomuga. Ta oli kangekaelne, palus harva abi ja võis solvununa pool õhtut vaikida.

Aga nad said hakkama. Lapsed kasvasid, mõlemad töötasid, raha pandi kõrvale ning aastatega tekkis neil oma kindel ja tavaline pereelu.

Kui Toomas oli 46-aastane, muutus kõik ühe õhtuga.

Ta sõitis töölt koju, kui ristmikul sõitis tema autole otsa purjus juht. Toomas sai raskeid jala- ja vaagnavigastusi. Ta veetis pikalt haiglas ning pärast seda ootas ees veel kuudepikkune taastusravi.

Alguses ei tahtnud arstid kindlalt öelda, kui hästi ta tulevikus kõndima hakkab või kas saab üldse oma endisele tööle tagasi minna. Toomas ise murdus. Haiglas suutis ta end veel kuidagi kokku võtta, kuid koju jõudes muutus ärrituvaks. Tal oli raske leppida sellega, et vajab abi isegi voodist tõusmisel ja pesemisel. Mõnikord elas ta oma viha välja Mariti peal, kuigi naine polnud milleski süüdi.

Marit käis samal ajal tööl, hoolitses tütarde eest, sõidutas meest taastusravisse ja pidas kodu korras. Ta ei olnud kogu aeg tugev ega naeratanud kõigele vaatamata. Ühel ööl tuli Liis kööki vett jooma ja nägi ema laua taga vaikselt nutmas. Järgmisel hommikul tõusis Marit jälle kell kuus, tegi lastele hommikusöögi ja aitas Toomasel taastusraviks valmistuda.

Ühel päeval ütles Toomas vihahoos, et temast ei saa enam kunagi endist inimest ja Marit raiskab tema peale lihtsalt oma aega.

Siis kaotas Marit esimest korda kannatuse. Ta ütles, et temal on samuti raske. Kui Toomas tahab vihane olla, olgu vihane juhtunu peale, mitte inimese peale, kes iga päev tema kõrval on ja teda uuesti jalule aitab.

Pärast seda olid mõlemad tükk aega vait.

Toomas ütles hiljem, et just sel päeval sai ta esimest korda päriselt aru, kui palju Marit üksi enda õlul kandis.

Taastumine kestis peaaegu aasta. Toomas hakkas lõpuks uuesti ilma karkudeta kõndima, kuigi vigastatud jalg jäi nõrgemaks. Endisele ametikohale ta enam tagasi minna ei saanud, kuid ettevõte pakkus talle kergemat tööd. Tasapisi hakkas nende elu jälle tavalisemaks muutuma.

Selle aja jooksul muutus ka Toomase isa suhtumine miniasse. Ta käis neil sagedamini abiks ja nägi oma silmaga, kuidas Marit pere eest hoolitses.

Ühel pühapäeval istus kogu pere lõunalaua ümber, kui isa ootamatult ütles: „Marit, ma eksisin sinu suhtes väga.“

Marit vaatas talle üllatunult otsa.

„Siis, kui Toomas sinuga abiellus. Ma arvasin, et talle oleks vaja hoopis teistsugust naist.“

Marit ei hakanud midagi suurt ega ilusat ütlema. Ta vastas lihtsalt: „Peaasi, et talle see naine sobis.“

Kõik hakkasid naerma. Isegi Toomase isa.

Praeguseks on Toomas ja Marit koos olnud üle neljakümne aasta. Nende tütred on täiskasvanud ja peres on juba lapselapsed. Nad vaidlevad ikka pisiasjade pärast. Toomas jätab endiselt kohvitassi lauale, kuigi Marit palub tal selle nõudepesumasinasse panna. Marit võib endiselt solvuda ja pool õhtut vaikida.

Aga Toomas ütleb, et elu õpetas talle ühe väga olulise asja. Inimest, kellega tasub koos vanaks saada, ei saa alati ära tunda selle järgi, mida teised esimesena näevad.

Need, kes nooruses tema valiku üle imestasid, lõpetasid aastate pärast küsimise.

Sest siis, kui elu muutus päriselt raskeks, jäi tema kõrvale just seesama naine, keda kunagi peeti tema jaoks „mitte piisavalt heaks“.

Miks me teie arvates nii sageli hindame kellegi elukaaslast välimuse, perekonna või ühiskondliku positsiooni järgi, kuigi inimese tegelik väärtus selgub hoopis teistes olukordades?

Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.