Me kõik oleme ühe tiivaga inglid: artikkel neile, kes sündisid aastatel 1950-1980

Tõstan selle klaasi teie terviseks, minu põlvkonna inimesed! Nende terviseks, kes mäletavad elu ilma interneti, nutitelefonide ja sadade telekanaliteta. Nende terviseks, kes teadsid, et inimene ei pea kõigega üksinda toime tulema.

Öeldakse, et igaüks meist on ühe tiivaga ingel ning lennata saame ainult siis, kui hoiame teineteisest kinni. Võib-olla just seepärast hindab meie põlvkond nii kõrgelt sõprust, perekonda, häid naabreid ja lihtsat inimlikku lähedust.

Minevikuigatsus ei ole alati tühi ega mõttetu. Mõnikord piisab vanast laulust, värskelt niidetud rohu lõhnast või trepikoja ukse tuttavast kriuksust, et kanduda mõtetes tagasi aega, mil olime lapsed.

Mitte sellepärast, et tollal oli kõik täiuslik. Kindlasti mitte. Elu oli raskem, valikuid vähem ja paljusid tänapäeval iseenesestmõistetavaid mugavusi polnud olemas. Ometi oli elu aeglasem, lihtsam ja kuidagi lähedasem.

See tekst on pühendatud kõigile, kes sündisid 1950., 1960., 1970. ja 1980. aastatel. Neile, kelle lapsepõlv möödus enne seda, kui tehnoloogia kolis meie kodudesse, taskutesse ja isegi ühise söögilaua äärde.

Kasvasime peredes, kus emad pesid riideid käsitsi või vanade pesumasinatega ning riputasid pesu rõdule või õue nöörile. Talvel külmusid linad kõvaks, kuid tuppa tuues lõhnasid need värske õhu ja pakase järele.

Paljud meie vanemad töötasid varahommikust hilisõhtuni. Väsimusest hoolimata leidus kodus alati suppi, kartuleid, putru, pannkooke või leiba võiga. Keegi ei küsinud, kas iga laps soovib eraldi rooga. Sõime seda, mis lauale pandi, ja enamasti maitses see suurepäraselt.

Tollal ei olnud igal kapil turvalukku ega lauanurkadel pehmeid kaitsmeid. Vanemad ei saanud meie asukohta telefonirakendusest jälgida. Nad lihtsalt õpetasid, mida ei tohi puudutada, kuhu ei maksa ronida ja mis ajaks tuleb koju jõuda.

Vanades autodes ei olnud tänapäevaseid turvatoole ning tagaistmel polnud alati turvavöidki. Maale või sugulaste juurde sõites istusime vendade, õdede ja kottide vahel tihedalt koos. Teekond võis kesta mitu tundi, kuid keegi ei küsinud, kas meil on meelelahutuseks tahvelarvuti.

Vaatasime aknast põlde, metsi ja teeäärseid maju. Lugesime vastutulevaid autosid, otsisime esimestena toonekurepesa või mõtlesime ise mänge välja. Vahel magasime, pea teise lapse õlal.

Suvel veetsime suurema osa päevast õues. Läksime välja pärast hommikusööki ja tulime tagasi alles siis, kui ema oli meid juba mitu korda aknast või rõdult hüüdnud.

Vanemad ei teadnud alati täpselt, millises hoovis me oleme. Nad teadsid vaid, et mängime kusagil läheduses teiste lastega. Kui midagi juhtus, leidus alati mõni täiskasvanu, kes aitas, juhatas koju või ütles emale, kus meid viimati nähti.

Jõime vett aiavoolikust, kaevust või õuekraanist. Kuumal suvepäeval käis üks limonaadipudel käest kätte. Keegi ei vaielnud, kes võttis suurema lonksu. Oluline oli, et kõigile jätkus.

Sõime vahvlitopsis jäätist, leiba või saia või ja suhkruga, õunu otse puu otsast, marju põõsast ning veel sooje vanaema küpsetatud pirukaid. Käed võisid olla mullased ja riided rohuplekkidega, kuid sellest ei tehtud suurt tragöödiat.

Liikusime palju. Mängisime peitust, kulli, rahvastepalli, keksu, hüppasime üle kummi, sõitsime rattaga ja mõtlesime ise kümneid mänge välja.

Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu ja teiste linnade kortermajade hoovides piisas ühest pallist, kriiditükist ja lastekarjast. Maal said meie mänguväljakuteks heinamaad, kuurid, aiad, ojad ja metsarajad.

Ehitasime vanadest tekkidest telke, laudadest onne ja põõsastesse salajasi peidukohti. Täiskasvanutele võisid need tunduda hunniku rämpsuna, aga meie jaoks olid need lossid, laevad ja salastaabid.

Jalgratas oli sageli mitme lapse peale üks. Sõitsime kordamööda ja hoidsime sadulast, kuni sõber õppis tasakaalu hoidma. Kui kukkusime ja põlved marraskile tõmbasime, istusime mõne minuti, pühkisime pisarad ära ning proovisime uuesti.

Meie lapsepõlvefotod ei olnud täiuslikud. Keegi oli neil silmad kinni pannud, kõrvale vaadanud või jäi poolenisti kaadrist välja. Pilte tehti harva, seepärast hoiti neid albumites, mille lehtede vahel leidus postkaarte, kirju ja kuivatatud lilli.

Pärast pildistamist tuli oodata, kuni film ilmutati. Keegi ei teadnud kohe, kas foto õnnestus. Võib-olla just seepärast tundusid inimesed piltidel loomulikumad. Nad ei korranud ühte naeratust kümme korda ega mõelnud, kuidas teised seda pilti hindavad.

Meil polnud sotsiaalmeedias sadu tuttavaid. Meil oli paar päris sõpra, kelle häält ei saanud kellegi teisega segi ajada. Teadsime, kus nad elavad, millised on nende vanemad ja millises aknas süttib õhtuti nende toa tuli.

Sõbra õue kutsumiseks läksime tema ukse taha ja koputasime. Mõnikord hüüdsime nime akna all. Kui ema vastas, et sõber peab veel kodutööd lõpetama, ootasime hoovis või läksime järgmist last kutsuma.

Me ei pidanud kohtumisi nädalaid ette kavandama. Keegi ei küsinud, milline kellaaeg kahe nädala pärast sobib. Teadsime lihtsalt, et pärast kooli kogunetakse tavapärases kohas.

Koolis kirjutasime sulepea või pastapliiatsiga, katsime vihikud paberiga ja hoidsime õpikuid, sest pärast meid pidid neid kasutama nooremad õpilased.

Septembri alguses lõhnasid koolitarbed uue paberi järele. Pinalis ei olnud kümneid värve, kuid mõne pliiatsiga oskasime joonistada terve maailma.

Vahetundides ei vaadanud me telefone. Jooksime koridori, jagasime võileibu, vahetasime marke, postkaarte ja kleepse ning arutasime, mis tunnis juhtus.

Halba hinnet ei saanud peita elektroonilises päevikus. Paberpäevikus olev märkus tuli varem või hiljem kodus ette näidata ja vanema allkiri saada.

See ei tähenda, et olime alati eeskujulikud. Tegime pahandust, unustasime kodutöid, peitsime halbu hindeid ja mõtlesime vabandusi katkiste pükste kohta. Kuid meil oli võimalus eksida, vastutada ja uuesti proovida.

Ootasime pühi. Jõulud ja lihavõtted ei olnud ainult uus võimalus midagi osta. Enne pühi koristati kodu, küpsetati piparkooke ja pirukaid, valmistati süüa ning sõideti sugulastele külla.

Jõululaupäeval kogunes pere ühise laua taha. Söödi verivorsti, hapukapsast, kartuleid ja koduseid küpsetisi. Tuletati meelde neid, keda enam polnud, ning lapsed ootasid kannatamatult hetke, mil sai kuuse alla vaadata.

Kingitused olid lihtsamad, kuid neid oodati kauem. Uus raamat, värvipliiatsid, nukk, mänguauto, soojad kindad või uisud võisid tuua tõelist rõõmu.

Oskasime oodata. Ootasime lemmiksaadet, sest seda ei saanud hiljem tagasi kerida. Ootasime kirja, pakki, kaugekõnet ja suvevaheaega vanaema juures.

Kui televisioonis näidati head filmi või kontserti, kogunes kogu pere ekraani ette. Mõnikord tulid ka naabrid, sest igas kodus ei olnud algusaastatel televiisorit.

Telefon seisis ühes kindlas kohas. Kui sõber helistas, võis kogu pere vestlust kuulda. Ometi olid need kõned päris. Kuulasime teise inimese häält ega vaadanud ainult märki, kas ta on sõnumit näinud.

Suvevaheaeg tähendas paljudele sõitu vanaema ja vanaisa juurde maale. Ärkasime kukelaulu peale, aitasime peenraid rohida, marju korjata, puid tuua või loomi sööta.

Me ei tahtnud alati aidata. Vahel torisesime ja mõtlesime ainult sellele, kuidas kiiresti sõprade juurde pääseda. Kuid seal õppisime, et piim ei teki külmkapis ja kartul ei kasva poekotis. Iga söögikorra taga on kellegi töö.

Vanaemad oskasid vähesest terve pere ära toita. Nad valmistasid kartulipannkooke, kohupiimakooke, karaskit, hoidiseid ja moose. Retsepte ei kirjutatud alati üles. Kõike mõõdeti peotäie, näpuotsatäie või silma järgi.

Vanavanemad rääkisid tunnetest vähem, kuid nende hoolivust oli näha tegudes. Vanaisa parandas ratta, vanaema pani teele kaasa võileibu ning vanemad kontrollisid õhtul, kas meil on soe tekk peal.

Ka naabrid olid osa meie elust. Laenati soola, suhkrut, tööriistu ja toole suurema peo jaoks. Kui keegi haigestus, tõi naabrinaine suppi. Kui pere pidi ära sõitma, kastis keegi lilli või andis loomadele süüa.

Uksed ei olnud alati lukus. Lapsed käisid vabalt ühest kodust teise ning täiskasvanud teadsid, et vajaduse korral hoolitseb nende eest terve hoov.

Loomulikult oli ka muresid. Raha ja kaupa nappis, võimalused olid piiratud ning puhkusest võis ainult unistada. Inimesed seisid järjekordades, parandasid vanu asju ja kogusid kaua suurema ostu jaoks raha.

Asju ei visatud kiiresti ära. Riideid õmmeldi ümber, sokke nõeluti, jalanõud viidi parandusse ning rikkis kodutehnika püüti korda teha. Asjad teenisid kaua, sest teadsime, kui palju tööd nende hankimiseks vaja oli.

Võib-olla ei visanud me seetõttu ka suhteid nii kiiresti kõrvale. Kui sõbraga tülli läksime, ei kustutanud me teda elust. Järgmisel päeval kohtusime samas hoovis, leppisime ära või hakkasime lihtsalt uuesti mängima.

Õppisime suhtlema ka nendega, kes meist erinesid. Ühes hoovis mängisid eri vanuses lapsed. Vanemad mõtlesid mängud välja, nooremad püüdsid sammu pidada. Tülitsesime, kuid kuulusime ikkagi samasse seltskonda.

Meie põlvkond õppis kohanema. Alustasime elu ilma arvutiteta, kuid hiljem õppisime neid kasutama. Kirjutasime paberil kirju, nüüd saadame sõnumeid. Kuulasime plaate ja kassette, praegu leiame muusika internetist.

Ühe elu jooksul nägime, kuidas muutus peaaegu kogu maailm. Kuigi tehnoloogiaga sammu pidamine pole alati lihtne, oskame endiselt ka ilma selleta elada.

Oskame rääkida inimesele otsa vaadates. Oskame külla minna mitte ainult siis, kui meil midagi vaja on. Oskame kuulata pikka lugu, mida ei saa lühendada paari lauseni.

Oskame helistada mitte ainult sünnipäeval. Mäletame sõbra aadressi, vanaema retsepti, vanaisa ütlust ja teed paika, kus möödus meie lapsepõlv.

Me ei olnud tänapäeva lastest paremad. Nemad kasvavad teistsuguses maailmas, neil on teistsugused võimalused ja mured. Kuid meil oli midagi, millest tänapäeval tunnevad puudust isegi täiskasvanud: rohkem ühist aega, rohkem päris kohtumisi ja vähem hirmu olla ebatäiuslik.

Meie lapsepõlve ei jäädvustatud igal minutil. Seepärast hoiame seda mitte telefonis, vaid oma mälus.

Seal on endiselt vana hoov, puidust pink, jalgrattakell, ema hääl aknast, vanaema köök ja sõber, kellega jagasime viimast kommi.

Mõnda neist inimestest ei pruugi enam olla. Meie lapsepõlvekodus võivad elada võõrad ja vana mänguväljaku asemel võib olla parkla. Kuid piisab silmade sulgemisest, et hetkeks tagasi minna.

Me ei olnud üksi. Kui kukkusime, ulatas keegi käe. Kui ei teadnud, mida teha, näitas keegi teed. Kui perel oli raske, istusid lähedased ühe laua taha ja otsisid koos lahendust.

Võib-olla just seepärast on meile lähedased sõnad ühe tiivaga inglitest. Ühel inimesel on raske lendu tõusta, kuid kaks inimest, kes hoiavad teineteisest kinni, võivad jõuda palju kaugemale.

Kas teie sündisite aastatel 1950-1980? Millise lapsepõlvemälestuse tahaksite vähemalt üheks päevaks tagasi saada?

Jagage seda kommentaarides ning saatke see tekst edasi neile, kes kasvasid samuti ilma nutitelefonideta, kuid päris sõprade ja lähedaste inimeste keskel.