Armusin kuuekümne kaheksa aastaselt uuesti. Kui sellest täiskasvanud lastele rääkisin, ütles tütar midagi, mis pani mind esimest korda kahtlema, kas mul on veel õigus oma elule…

Olin kuuekümne ühe aastane, kui mu abikaasa Jaan suri. Olime koos elanud peaaegu nelikümmend aastat. Meie abielu ei olnud täiuslik, kuid olime lähedased, kasvatasime üles kaks last ja elasime koos üle nii head kui ka rasked ajad.

Pärast tema surma muutus meie Tallinna korter talumatult vaikseks. Esimestel kuudel panin vahel lauale endiselt kaks tassi. Poes tõstsin korvi tema lemmikleiva ja alles kassas meenus, et keegi ei oota seda enam kodus.

Tütar Kärt ja poeg Andres helistasid sageli. Nad kontrollisid, kas olen söönud, ravimid võtnud ja piisavalt liikunud. Pühadeks kutsusid nad mind enda juurde ning suvel viidi mind vahel koos lastelastega Saaremaale.

Olin nende hoolitsuse eest tänulik. Kuid aastate möödudes tundsin, et mu elu on kokku kuivanud laste telefonikõnede, arstivisiitide ja õhtuse televiisorini.

Ühel sügisel kutsus naabrinaine mind kultuurikeskuses toimuvatele seenioride tantsuõhtutele. Alguses keeldusin. Mulle tundus kummaline end selles vanuses üles lüüa ja tantsima minna.

„Me ei lähe sinna peigmeest otsima,“ naeris ta. „Lihtsalt oleme inimeste keskel.“

Esimesel õhtul istusin peaaegu kogu aja seina ääres. Kuulasin muusikat ja mõtlesin, et teist korda ma enam ei tule.

Siis astus minu juurde hallipäine mees ja küsis, kas tohib mind ühele tantsule paluda.

Tema nimi oli Toomas. Ta oli seitsmekümneaastane, samuti lesk ja töötanud varem ehitusinsenerina.

Pärast tantsu ei küsinud ta mu telefoninumbrit ega püüdnud mulle muljet avaldada. Ta tõi lihtsalt teed ja istus kõrvale.

Rääkisime vanadest lauludest, lastest, küttearvetest ja sellest, kui keeruline on harjuda ühele inimesele süüa tegema.

Järgmisel nädalal oli ta jälle kohal.

Mõne kohtumise järel hakkasime koos kohvi jooma. Hiljem kutsus ta mind Kadrioru parki jalutama. Toomas kõndis aeglaselt, sest pärast põlveoperatsiooni andis jalg vahel tunda. Mulle meeldis, et tema kõrval ei pidanud ma end nooremaks või rõõmsamaks teesklema.

Meie suhe arenes rahulikult. Ei olnud suuri lubadusi ega kiirustamist. Mõnikord käisime kontserdil, vahel aitas ta mul raskeid poekotte koju tuua ja mina küpsetasin talle õunakooki.

Mõne kuu pärast märkasin, et ootan tema kõnesid.

Kõigepealt rääkisin Toomasest tütrele.

Kärt vaikis pikalt.

„Ema, kas sulle ei tundu, et see on liiga vara?“

Jaani surmast oli möödunud seitse aastat.

Küsisin, kui kaua ma tema arvates veel ootama peaksin.

Ta vastas, et asi ei ole aastates. Tal oli lihtsalt raske kujutada mind ette teise mehe kõrval.

Poeg reageeris rahulikumalt, kuid hakkas uurima, kas Toomasel on võlgu, kellele kuulub tema korter ja kas ta ei ürita minu sääste ära kasutada.

Mõistsin nende muret. Ometi tegi haiget, et kumbki ei küsinud, kas olen temaga õnnelik.

Jõulude ajal kutsusin Toomase korraks meie juurde kohvile. Ta tuli väikese lillekimbu ja kommikarbiga, rääkis oma lastelastest ega püüdnud kuidagi Jaani kohta võtta.

Kärt oli kogu õhtu külm.

Pärast Toomase lahkumist ütles ta:

„Mulle tundub, et sa reedad isa mälestuse.“

Need sõnad lõikasid valusalt.

Ma käisin igal aastal Jaani haual, hoidsin alles meie fotosid ega olnud kunagi püüdnud teda oma elust kustutada. Kas see tähendas, et koos temaga pidi lõppema ka minu enda elu?

Mõne päeva jooksul ei vastanud ma Toomase kõnedele. Ütlesin endale, et laste rahu on tähtsam. Tema ei survestanud mind. Saatis ainult sõnumi, et ootab, kuni olen valmis rääkima.

Samal nädalal palus Kärt mul lapselast hoida, sest tahtis abikaasaga pulma-aastapäeva tähistama minna.

Olin nõus. Vaatasin, kuidas ta end peegli ees sättis, kleiti valis ja rõõmustas, et saab armastatud inimesega kahekesi olla.

Siis küsisin:

„Kärt, miks sinu armastus on elu loomulik osa, aga minu oma on reetmine?“

Ta jäi peegli ees seisma.

Rääkisin talle esimest korda ausalt, mida tähendab igal õhtul tühja korterisse tagasi tulla. Selgitasin, et ma ei püüa nende isa asendada. Soovin vaid inimest, kellega päeva jagada, kohvi juua ja mitte tunda, et kogu mu ülejäänud elu on juba möödas.

Kärt hakkas nutma. Ta tunnistas, et kardab. Talle tundus, et Toomase vastuvõtmine tähendab isa reetmist.

Ütlesin, et Jaani ei kustutata kuhugi. Armastus tema vastu jääb minusse. Kuid südames võib olla ruumi ka uuele inimesele.

Mõni päev hiljem tegi tütar ise ettepaneku Toomas lõunale kutsuda.

Kõik ei muutunud kohe lihtsaks. Andres oli veel kaua ettevaatlik. Toomas pakkus ise, et hoiame oma vara täiesti eraldi, kuigi me ei plaaninud abielluda.

See aitas lastel mõista, et ta ei ole minuga korteri ega raha pärast.

Oleme nüüd Toomasega peaaegu kaks aastat koos olnud. Elame eraldi, kuid kohtume mitu korda nädalas. Suvel sõidame mere äärde, sügisel käime seenel ja pühapäeviti joome kohvi väikeses kohvikus minu kodu lähedal.

Vahel vaadatakse meid nii, nagu oleks armumine pärast kuuekümnendat eluaastat midagi naljakat. See ei häiri mind enam.

Ma ei unustanud oma abikaasat. Mõistsin lihtsalt, et truudus minevikule ei pea tähendama üksindust elu lõpuni.

Kas täiskasvanud lastel on õigus otsustada, kas nende üksik ema tohib uuesti armastada? Kuidas teie minu asemel käituksite?

Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.