Minia ütles, et vanaema peab lapselapsi tasuta hoidma. Kui sain teada, kui palju nad teisele vanaemale maksavad, keeldusin esimest korda aitamast…

Olen kuuekümne kuue aastane. Töötasin suurema osa elust Tallinnas algklasside õpetajana ja jäin kaks aastat tagasi pensionile. Arvasin, et nüüd saan lõpuks rohkem enda jaoks elada: käia ujumas, kohtuda sõbrannadega ja sõita sagedamini Pärnusse oma õele külla.

Tegelikkuses muutus mu elu pärast pensionile jäämist veel kiiremini täidetuks.

Mu pojal Martinil ja tema naisel Kristiinal on kaks last. Markus on kaheksa ja Sofia viiene. Armastan neid kogu südamest, mistõttu ei kõhelnud ma hetkegi, kui minia palus esimest korda lapsed koolist ja lasteaiast ära tuua.

Alguses aitasin kord või kaks nädalas. Tõin lapsed enda juurde, tegin neile süüa ja aitasin Markusel koolitöid teha. Vahel jäid nad ööseks, kui Martin ja Kristiina tahtsid teatrisse või sõpradega välja minna.

Tasapisi muutus see igapäevaseks kohustuseks.

Esmaspäeval pidin Sofia lasteaiast tooma. Teisipäeval viisin Markuse trenni. Kolmapäeviti jäid mõlemad minu juurde õhtuni. Reedeti helistas poeg sageli ja teatas, et lapsed tulevad nädalavahetuseks minu juurde.

Nad ei küsinud enam, kas mul on aega.

„Ema, homme tood Markuse ära.“

Või:

„Sofia jääb täna sinu juurde ööseks.“

Kui ütlesin, et mul on oma plaanid, jäi minia külmaks ja hiljem helistas poeg.

„Ema, sa oled ju pensionil. Mis sul nii tähtsat teha on?“

Need sõnad tegid haiget, kuid ma vaikisin. Kartsin, et kui hakkan keelduma, näen lapselapsi harvem.

Kevadel ostsime sõbrannaga ujula kuukaardi. Treeningud toimusid teisipäeviti ja neljapäeviti. Teatasin sellest pojale ette.

Teisel nädalal helistas Kristiina pool tundi enne minu trenni.

„Sa pead Sofia lasteaiast ära tooma. Mul läheb töökoosolek pikemalt.“

Ütlesin, et mul on ujumine ja olen tunni eest juba maksnud.

Ta ohkas.

„Kas ujula on tõesti tähtsam kui sinu lapselaps?“

Ma ei läinud sel päeval ujuma.

Mõni nädal hiljem palusid nad lapsi terve nädalavahetuse hoida. Kristiinal oli sünnipäev ja nad tahtsid sõita Pärnusse spaasse.

Olin nõus. Ostsin toitu, mõtlesin lastele tegevusi ja veetsin nendega kaks väga tegusat päeva. Pühapäeva õhtuks olin väsinud, kuid Kristiina ei küsinud kordagi, kuidas ma end tunnen.

Ta ütles ainult:

„Järgmisel laupäeval on sind jälle vaja.“

Vastasin, et mul on teatripilet.

Minia vaatas mind solvunult.

„Minu ema ei keeldu kunagi lapsi hoidmast.“

See üllatas mind, sest tema ema Tiina nägi lapsi üsna harva.

Mõni päev hiljem rääkis Markus kogemata välja, et nad lähevad laupäeval vanaema Tiina juurde.

„Ema maksab talle, sest me jääme sinna ööseks,“ ütles ta.

Küsisin, mida ta mõtleb.

Selgus, et Kristiina maksis oma emale iga nädalavahetuse eest sada eurot, lisaks jättis raha toidu ja sõidu jaoks.

Helistasin Martinile.

„Miks te maksate Kristiina emale, aga minu puhul eeldate, et olen alati tasuta valmis?“

Poeg vaikis hetke.

„Ema, sina oled ju meie oma. Pealegi oled alati öelnud, et armastad lastega koos olla.“

„Tiina on samuti nende vanaema.“

„Tema olukord on teistsugune.“

Tegelikult ei olnud erinev tema olukord. Erinev oli nende suhtumine.

Teise vanaema aega hinnati. Minu aega peeti tasuta ressursiks.

Järgmisel päeval tuli Kristiina minu juurde. Ta ütles, et päris vanaema ei peaks lapselastega veedetud aja eest raha küsima.

Kui meenutasin talle, et tema enda ema saab tasu, vastas ta:

„Minu ema oskas algusest peale piirid paika panna. Sina pole kunagi öelnud, et see sulle ei sobi.“

Sain aru, et vähemalt selles oli tal õigus.

Ma olin alati nõus olnud. Olin oma plaanid tühistanud ja lasknud neil minu eest otsustada. Arvasin, et hea ema ja vanaema peabki kõike taluma.

Ütlesin, et edaspidi hoian lapsi kahel kindlal päeval nädalas. Kõik muud korrad peavad nad minult varem küsima.

Kristiina solvus. Martin ei helistanud mulle mitu päeva.

Esimesel laupäeval, mil keeldusin lapsi hoidmast, läksin sõbrannaga teatrisse. Esimese vaatuse ajal tundsin süüd ja vaatasin pidevalt telefoni.

Siis mõistsin, et ma ei olnud kedagi hüljanud. Olin lihtsalt keeldunud enda elu järjekordselt ära jätmast.

Mõne nädala pärast helistas Martin ja küsis viisakalt, kas ma saaksin pühapäeval lapsi hoida.

Ta ei teatanud. Ta küsis.

Olin nõus.

Näen lapselapsi endiselt sageli. Mõnikord aitan tasuta, mõnikord toovad vanemad toidu või maksavad laste tegevuste eest. Kõige olulisem on see, et minu aega enam ei peeta iseenesestmõistetavaks.

Ma armastan oma lapselapsi. Kuid vanaema armastus ei tähenda, et tal ei tohiks olla oma elu.

Kuidas teie minu asemel käituksite? Kas vanaema peab lapselapsi tasuta hoidma ainult sellepärast, et ta on pereliige?

Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.