Me hakkasime teesklema, et meid pole kodus, et ainult mitte jälle lapselapsi hoida

Kui ma esimest korda vanaisaks sain, tundus mulle, et elu kinkis mulle teise nooruse.

Meie tütar Katrin sünnitas tütre, ja meie naisega kõndisime kodus ringi nagu tiibadel. Mina käisin pärast tööd poest läbi mitte enda ega naise pärast, vaid selle väikese tüdruku pärast. Ostsin kõristid, sokikesed, pehmed mänguasjad, kuigi Mare naeris, et beebil on neid juba liiga palju.

Aga mina tahtsin osta.

Tahtsin anda.

Tahtsin vajalik olla.

Vanavanemateks saime üsna vara. Me olime Marega siis viiekümne viiesed. Jõudu veel oli, töötasime mõlemad, saime parki minna, last süles kanda ja pool päeva põrandal klotsidega mängida. Kui lapselaps suuremaks kasvas, jäi ta tihti nädalavahetuseks meie juurde. Me ootasime teda juba reede hommikust.

Mare küpsetas pannkooke, mina tõin keldrist vana kelgu, jalgrattakese või palli. Meie korterisse tulid jälle laste naer, laiali pliiatsid ja muinasjuturaamatud laua peal. Ja meile see meeldis.

Hiljem sünnitas Katrin teise lapse. Ka siis olime rõõmsad. Mida rohkem lapselapsi, seda rohkem elu kodus, nii ma siis mõtlesin.

Aga kui sündisid kaksikud, ütlesid kõik, et meil on väga vedanud. Neli lapselast, ilus suur pere, mitte igaühele pole sellist õnne antud.

Ma uskusin seda ise ka.

Selleks ajaks olin juba pensionile jäänud. Terve elu töötasin tehases, tõusin vara, tulin koju väsinuna, seepärast ootasin pensionipõlve nagu rahulikku aega. Mõtlesin, et teen lõpuks rõdu korda, lähen kalale, loen rohkem, võib-olla sõidame Marega mere äärde mitte siis, kui kõigil on puhkus, vaid siis, kui meie tahame.

Mare töötas veel laos valvurina, iga kolmas päev. Töö ei olnud kõige raskem, aga öised vahetused kurnasid teda. Pärast neid tuli ta koju kahvatuna, jõi teed ja läks kasvõi paariks tunniks magama.

Ainult et rahu jäi meie kodus aina vähemaks.

Alguses tõi Katrin lapsi nädalavahetustel. Helistas ette ja küsis, kas saame. Me ütlesime peaaegu alati, et saame. Need on ju meie lapselapsed.

Siis hakkas ta neid tooma ka tööpäevadel.

„Isa, ainult paariks tunniks,“ ütles ta telefonis. „Mul on vaja poes käia.“

Need paar tundi muutusid pooleks päevaks.

Teinekord ütles ta:

„Ema, te olete ju kodus. Mul on vaja arsti juurde minna.“

Järgmisel korral:

„Meil on mehega vaja asju ajada. Teil pole ju raske.“

Alguses tundus tõesti, et pole raske. Annad süüa, vahetad riided, vaatad, et nad ei tülitseks, lähed nendega õue. Aga kui kodus on neli last, ei jää rahu mitte minutikski.

Üks tahab süüa. Teine nutab, sest mänguasi läks katki. Kolmas ronis kingadega diivanile. Väiksem ajas mahla vaibale. Köögis on purud, esikus jalanõud, vannitoas märjad rätikud, ja Mare istub pärast öist vahetust laua taga, pea käte vahel.

Hakkasin märkama, et pärast iga nende külaskäiku me enam ei rõõmustanud, vaid vaikisime.

Istusime lihtsalt köögis pesemata tasside ja laiali mänguasjade keskel. Ühel korral ütles Mare:

„Ma armastan neid. Väga armastan. Aga ma ei jaksa enam.“

Seda oli valus kuulda, sest tundsin samamoodi.

Püüdsin Katriniga sellest rääkida. Ettevaatlikult, ilma vihata. Ütlesin, et meil on vaja ette teada, millal ta tuleb. Et ema peab pärast tööd magada saama. Et mina ka ei saa alati.

Katrin ohkas.

„Isa, te räägite nii, nagu need oleksid võõrad lapsed. Need on ju teie lapselapsed.“

Ja ma jäin vait.

Sest mida sellele vastata? Jah, meie lapselapsed. Meie veri. Meie rõõm. Aga kas see tähendab, et meil pole enam õigust väsida?

Pärast seda hakkas ta tulema ilma ette teatamata.

Mõnikord kuulsime uksekella, avasime, ja ukse taga seisis Katrin laste ning riidekotiga.

„Me ainult korraks,“ ütles ta.

See „korraks“ oli muutunud sõnaks, mida ma kartsin.

Ühel päeval tuli Mare koju pärast öist vahetust. Ta seisis vaevu jalgadel. Tegin talle teed, tõmbasin magamistoas kardinad ette ja ütlesin, et ta magaks lõpuks rahulikult. Ta ainult noogutas ja heitis pikali.

Pool tundi hiljem nägin aknast Katrinit.

Ta tuli meie maja poole kõigi lastega. Üks vedas tõukeratast, teine hoidis seljakotti, kaksikud jooksid ees. Süda vajus mul saapasäärde. Mitte vihast. Mitte sellepärast, et ma neid ei armastanud. Vaid sellepärast, et sain sel hetkel aru: kui ma nüüd ukse avan, ei saa Mare jälle puhata, ja mina olen jälle terve päeva lapsehoidja.

Läksin magamistuppa ja ütlesin vaikselt:

„Nad tulevad.“

Mare istus voodis. Ta nägu oli väsimusest hall.

Mõne sekundi vaatasime teineteisele otsa. Siis ütles ta väga vaikselt:

„Ära ava.“

Ma tardusin.

Uksekell helises minuti pärast.

Siis veel kord.

Lapsed hakkasid uksele koputama. Katrin helistas mulle. Telefon värises köögilaual, aga meie istusime vaikselt, justkui oleksime midagi kohutavat teinud.

Seisin akna juures, peidus kardinaserva taga. Nägin, kuidas Katrin meie akende poole vaatas. Nägin, kuidas üks väikestest ukse ees tammus. Nägin, kuidas lapselaps midagi emale ütles.

Mul oli häbi.

Väga häbi.

Aga samal ajal tundsin esimest korda üle pika aja, et ma ei vali ainult teisi, vaid ka meid Marega.

Nad helistasid veel mõnda aega. Siis võttis Katrin ärritunult väiksema käest kinni, kogus lapsed kokku ja läks tagasi. Vaatasin neile järele, ja süda oli nii raske, et pidin maha istuma.

Mare tuli magamistoast välja ja istus minu kõrvale.

„Kas me oleme halvad vanavanemad?“ küsis ta.

Vaikisin kaua. Siis vastasin:

„Ei. Me oleme lihtsalt väsinud inimesed.“

Võib-olla mõistab keegi meid hukka. Võib-olla ütleb, et vanavanemad peavad rõõmustama iga minuti üle koos lapselastega. Ja me rõõmustamegi. Aga rõõm ei tohi muutuda kohustuseks ilma puhkuseta, ilma küsimata, ilma austuseta.

Me ei taha sulgeda ust oma lapselaste ees.

Me tahame ainult, et enne selle ukse avamist keegi küsiks, kas meil täna on jõudu.

Järgmisel päeval helistas Katrin solvunult. Ütles, et ta seisis ukse taga, et me olime ilmselt kodus, et lapsed said haiget. Esimest korda ei hakanud ma kohe vabandama.

Ütlesin talle:

„Me armastame teid. Ja lapsi armastame. Aga me ei ole lasteaed. Me ei ole valves kasvatajad. Me oleme sinu vanemad. Ja ka meil on vaja puhata.“

Teisel pool oli kaua vaikus.

Ma ei tea, kas ta sai minust aru. Võib-olla mitte kohe. Võib-olla ta vihastab. Aga üht tean ma kindlalt: armastus lapselaste vastu ei tähenda, et vanavanemad peavad iseenda ära unustama.

Mida teie arvate, kas vanavanemad peavad lapselapsi hoidma alati, kui lastel on mugav, või on neil samuti õigus öelda: „Täna tahame me puhata“?