Eile käisin oma poja lastevanemate koosolekul. Pole elu sees nii palju häbi tundnud

Meie pere töötab palju – lahkume kodust kell kaheksa hommikul ja jõuame tagasi alles kell kümme õhtul. Kõik kodused toimetused on minu ema õlul. Talle see aga ainult meeldib, see on tõesti nii.

Ema on endine õpetaja, kes pärast pensionile jäämist kolis meie juurde linna. Ta töötas kogu elu koolis ja ei jõudnud ise kodu eest hoolitseda.

Aga pensionile jäädes avastas ema, et kodune majapidamine on just see, mis talle meeldib. Ta teeb süüa, hoiab kodu korras ja hoolitseb igapäevaste asjade eest. Ema on veel üsna noor ja jõudu tal jätkub.

Ta teab, et mul pole aega kõike ise teha, sest oli ise kunagi samas olukorras. Lisaks hoiab ta silma peal ka meie pojal. Kuigi poeg on juba viieteistaastane noormees, kes saab ise hakkama – ta oskab endale süüa teha ja vajadusel jalutama minna. Ema ainult jälgib, et ta oleks toidetud, korralik ja teeks koduseid ülesandeid. Lisaks käib ema alati ka kooli koosolekutel.

Kuid ühel päeval jäi ema haigeks ja viidi paariks nädalaks haiglasse. Poeg tuli koju ja ütles, et homme on koolis lastevanemate koosolek. Mees astus kohe kõrvale, öeldes, et tal on homme tähtsad kliendid ja tal pole koosolekule aega minna.

Vanaema on arusaadavalt rivist väljas, nii et jäin mina. Oleksin võinud ka põhjuse leida ja mitte minna – koosolekust puudumine pole ju kuritegu. Aga millist eeskuju me pojale näitaksime? Et me oleme mittesõnapidajad ja vastutustundetud? Vaagisin oma päevaplaani ja lükkasin kaks töökohtumist edasi, ning teatasin, et lähen koosolekule ise!

Määratud ajal jõudsin kooli ja küsisin turvamehelt, kus toimub 9. klassi koosolek. – 352, – ütles ta automaatselt, mõeldes seejärel midagi veel lisada, aga mina läksin juba rõõmsalt trepist üles.

Sisenesin klassiruumi, tervitasin kõiki ja vaikselt istusin ukse lähedale laua taha. Koosolek oli juba viis minutit kestnud. Vaikselt ringi vaadates märkasin, et ma ei tunne kedagi!

Oleme selles koolis teist aastat, kuid pole kunagi teiste vanematega tutvunud. Miks olekski pidanud, kui kõik asjad ajas ema? Ja mis kõige hullem – ma näen seda õpetajat esimest korda. Veider…

Kooliveebis oli teistsugune naine, kes pidi olema minu poja klassijuhataja. Ju on midagi muutunud. Mulle ei tulnud isegi pähe, et midagi võib olla valesti.

Koosolek venis tüütult ja pikalt. Vaatasime videot tervislikust eluviisist, millele õpetaja lisas omalt poolt veel mõne „targa” sõna. Lõpuks hakkas ta rääkima iga õpilase kohta eraldi.

Ootan kannatlikult, et midagi ka minu poja kohta öeldakse. Kuid kuidagi kummaliselt jätab õpetaja ta täiesti mainimata. Mõtlen, kas mu pojal on tõesti nii halvad tulemused, et ta ei taha avalikult midagi öelda.

Lõpuks otsustan siiski küsida. – Vabandust, aga kas te Tomi Sillamaast ei räägi midagi? Tunnen, kuidas kõik vanemad keeravad pead minu poole, ja üks neist teeb isegi suu lahti.

Mis ma küll ütlesin? Lihtsalt tahan teada, kuidas mu pojal läheb! – Tom ei käi meie klassis, – ütleb õpetaja lõpuks. – Kuidas? – küsin ma hämmeldunult. – See on 9A, aga teile on vaja minna B-klassi koosolekule, mis toimub kabinetis 315, – ütleb õpetaja vaevu varjatud sarkasmiga.

Tunnen, kuidas punastan üle kogu näo. Kuulen, kuidas vanemad sosistavad ja arutavad, kui hooletu ema ma olen, kes ei tea isegi, kus tema poeg õpib. Ja tõesti, olin nii töösse mattunud, et isegi ei teadnud, millises klassis ta täpselt käib. Üheksandas, ja sellest piisab.

Lendan klassist välja ja jooksen õigetesse ruumidesse, kus toimub 9B koosolek. Aga seal on juba kõik lahkunud, kaasa arvatud õpetaja.

Pole midagi teha, lähen koju. Häbi on kohutav… Kuidas ma küll tunnistan oma pojale ja mehele, et ajasin klassiruumid segamini? Aga loomulikult tuli see ära rääkida. Mees ainult naeris – õnnelik, et ta ise sellisesse olukorda ei sattunud. Poeg aga säras rõõmust – järelikult jääb koosolekujärgne „aruanne” ära.

Järgmisel päeval võtsin siiski oma poja klassijuhataja telefoninumbri ja helistasin talle. Ta muigas vaikselt, juba ilmselt kuulnud koolis juhtunust, ja rääkis lühidalt mu poja tegemistest. Tõsi, matemaatikaga on lood kehvad…

Vanaema, kes on kirjandusõpetaja, ei suutnud tema peas selgust luua. Tundub, et tuleb palgata eraõpetaja.