Mu mees ütles, et läheb kalale sõpradega, kuid juhuslikult näin tema fotot restoranis koos punast kleiti kandva naisega

Mu mees ütles, et läheb kalale sõpradega, kuid juhuslikult näin tema fotot restoranis koos punast kleiti kandva naisega. Ma ei tekitanud skandaali. Pani selga oma parima kleidi, tellisin takso ja astusin sellesse restorani just sel hetkel, kui ta naise käest kinni hoidis

Toomas ütles alati, et reede pärastlõunad oli tema lülitumise hetk. Ta töötas jaotusettevõttes Tartu äärelinnas ja, tema sõnul, jõudis nädala lõppu peaga täis arveid, kõnesid ja tüütuid kliente. Mõistsin seda. Töötasin minagi, hoolitsesin kodu eest, käisin poes, hoolitsesin ema eest, kes elas kümne minuti kaugusel ja ei suutnud enam üksi kotte trepist üles kanda.

Olime abielus kakskümmend neli aastat. Ei oли filmipaar, kuid mõtlesin, et oleme tõeline paar. Need, kes tülitsevad rumaluste pärast, vannitoa tule pärast, mis jäeti põlema, kelle pärast leivapakk ei oли suletud, või kas pühapäeval söövad tema õe või minu emaga. Meil oли ka head asjad. Hommikukohv, lühikesed sõnumid, kui keegi hilineb, lihtsad õhtusöögid uudiste vaatamisel, suved mererannas vana päevitusvihmavarjuga ja sinise jahutuskotiga.

Meie poeg, Mart, elas juba teises linnas. Tuli mõnel nädalavahetusel, toi pesu pesemiseks, ehkki ütles, et ei too, ja avas alati külmiku, nagu oleks tal veel viisteist aastat. Kui ta oли kodus, oли Toomas rõõmsam. Küsis temalt töö kohta, auto kohta, üüri kohta. Kui Mart lahkus, muutus kodu taas rahulikuks ja pisut tühjaks.

Olin märganud Toomast veidrana kuude kaupa, kuid ei taht sellele nime panna. Käis duši all enne väljaminekut “kolleegidega”, pani kolonjat selga prügi viimiseks, hoidis telefoni alati ekraaniga allapoole. Kui temalt midagi küsisin, vastas tüdinud häälega, mida mõned mehed kasutavad, kui tahavad, et just sina tundud tüütuna.

“Anu, ära alusta.”

Ja ma ei alustanud. Sest mu vanuses õpid valima lahinguid. Või seda öeldakse endale, et mitte tunnistada hirmu.

Sel reedel ütles ta, et läheb kalale Manologa ja Rafaga. Ütles seda, otsides magamistoast t-särki.

“Kalale täna? Öeldi, et rannikul sajab vihma,” ütlesin talle.

“Lõpuks paistab, et peab vastu. Sõidame rannikulinna lähedale. Tulen hilja.”

Ta ei vaadanud mind seda öeldes. Olin voodil rätikuid kokku panemas. Ta pani selga head teksapüksid, helesinise särgi ja kingad, mitte sussid. Märkasin seda.

“Sa oled kalapüügiks väga korralikult riides.”

Naeratas kõrvalt.

“Pärast võib-olla söömegi kuskil. Ei taha minna räsitult.”

Tundus imelik, kuid midagi ei öeldud. Valmistasin talle harjumusest väikese omleti-nõu. Ta vaatas seda ja ütles:

“Ei vaja, naine. Söömegi midagi.”

See lause tegi rohkem haiget, kui pidi. Aastate kaupa võttis ta alati kaasa midagi, mida ma valmistasin. Võileibu, puuvilju, kohvi. Järsku ei vaja enam.

Ta lahkus kell kuus. Jäin koju, pesin pesu, helistasin emale ja sõin jogurtit küpsistega, sest mul ei oли tahtmist üksi söögi tegemiseks. Üheksa paiku istusin diivanile õhukese tekiga ja avasin telefoni.

See oли rumalus. Üks neist juhuste, mis muudavad elu küsimata luba.

Mu sõbranna, Kaja, oли postitanud Instagrami loo kesklinna restoranist. Tegemist oли elegantse kohaga, valgete laudlinade, kõrgete klaaside ja soojade tuledega. Pildil oли nähtav laud tagaplaanil. Ei oли pildi keskpunkt, kuid tundsin kohe ära Toomase kukla. Selle viisi, kuidas ta kuulamisel ettepoole kummardub. Selle helesinise särgi. Ja tema vastas naise punases kleidis.

Suurendasin pilti sõrmedega. Suu jäi kuivaks.

Nad ei oли kalal. Nad ei oли Manolo ega Rafaga. Olid restoranis, veiniga laual ja küünalga nende vahel.

Tõusin diivanilt nii kiiresti, et telefon kukkus põrandale. Tõstsin selle üles värisevate kätega. Helistasin Kajale.

“Kus sa oled?”, küsisin.

Ta naersis, ei teadnud midagi.

“Vanalinna terrassil. Miks?”

“Saad vaadata tagaplaanil olevat lauda? Mees helesinises särgis. Naisega punases.”

Tekkis vaikus.

“Anu…”

“Ütle vaid, kas see on Toomas.”

Kulus mõni sekund.

“Jah. Arvan, et on.”

Ma ei nutnud. See üllatas mind kõige rohkem. Tundsin imelikku külmust, kuid ei nutnud. Läksin magamistuppa, avasin riidekapi ja võtsin välja musta kleidi, mida kandsin õetütre pulmas. Ei oли uus, kuid sobis hästi. Kammisin juukseid aeglaselt, panin kõrvarõngad, pisut meiki ja huulepuna, mida peaaegu kunagi ei kasutanud, sest Toomas ütles, et see oли liiga tume.

Valmistudes vaatasin peeglisse ja näin viiekümne kahe aastast naist, silmade all kotid, kaelal kurrud ja väärikus, mis oли liiga kaua sahtlis peidetud.

Tellisin takso.

Juht oли vanem mees. Küsis, kas läheb mõnele pühale. Vaatasin akna poole ja vastasin:

“Midagi sellist.”

Kui jõudsin restorani, jalad värisesid. Maksin, hingasin sügavalt ja astusin sisse. Ettekandja tuli professionaalselt naeratades.

“Tere õhtust. On reserveering?”

“Tulen laua juurde.”

Ei oodanud, et küsiks, kuhu. Kõndisin tagaplaanile. Nägin neid kohe.

Toomas istus naise vastas. Naine oли nelja-kümnendates, pruunid juuksed, punane kleit, värvitud huuled. Oли ilus, jah. Kuid see, mis valutas kõige rohkem, ei oли tema ilu. See oли viis, kuidas Toomas hoidis tema kätt laual. Hoolega. Hellusega, mida ta minu suhtes ammu ei oли näidanud.

Jäin nende kõrvale seisma.

Toomas tõstis pilgu ja muutus kahvatuks.

“Anu…”

Naine tõmbas käe järsku tagasi.

“Kes sa oled?”, küsis ta, ehkki tema näost mõistsin, et ta juba teadis.

Vaatasin mu meest.

“Milline õnnetus, Toomas. Lõpuks rannikul ei sadanud, aga näib, et sinu vale on niiske.”

Tõusis kohmakalt.

“See ei ole see, mis paistab.”

Tahtsin peaaegu naerda. See lause eksisteerib, sest mõnel mehel ei jätku kujutlusvõimet ka reetmise puhul.

“Ei solva mind rohkem,” ütlesin talle. “Tänase päeva tegemisega oled juba piisavalt teinud.”

Naine langetas pilgu. Püüdis puudutada mu käsivart, kuid taandusin.

“Anu, läheme välja ja räägime.”

“Ei. Sa taht siin õhtust söögi, räägime siin.”

Mõned naaberlauad vaatasid juba. Ei huvitanud. Aastate kaupa oли ma liiga palju hoolinud, et ei annaks juttu, et ei tekitaks skandaale, et ei segaks. Sel ööl segajaks ei jää mina.

Vaatasin naisele.

“Ei tea, mida ta sulle rääki. Võib-olla, et meil läheb halvasti, et magan teises tuões, et meie vahel ei ole enam midagi. Abielus mehed kasutavad tihti väga sarnast stsenaariumi.”

Naine punastas. Ei öelnud midagi.

Toomas pomises:

“Lõpeta, palun.”

Siis võtsin kotist sõrmuse. Ei plaaninud sellega. Võtsin selle taksos käest, teadmata miks. Asetasin laudale, veiniklaasi kõrvale.

“Kakskümmend neli aastat ei mahu ühte ettekäändesse, Toomas. Ei mahu õhtusöögisse, ega salaja peetud käest, ega kalakonksu valesse, mida sa ei vaevu kaasagi võtma.”

Tema silmad oли niisked. Sekundiks mõtlesin, et ta nutab. Aga ütles vaid:

“Tundsin end üksildaselt.”

See lause läbis mind.

“Üksildaselt?”, kordasin. “Olin kodus. Pesin sinu särke, helistasin emale, hoidsin sulle õhtusööki juhuks, kui tuleksid näljasena tagasi. Kui olid üksildane, oли see sellepärast, et mina olin juba sulle nähtamatu.”

Ei oodanud vastust. Pöörasin ja lahkusin restoranist pea püsti, ehkki sisemuses olин puruks.

Tänaval, vaevu nurga taga, hakkasin nutma. Nutsin seina vastu toetudes, ilusas kleidis, kõrvarõngad ees ja süda killustikus. Kaja tuli välja kümme minutit hiljem. Kallistas mind midagi öelmata. Mõnikord teab arukas sõbranna, et ühtegi lauset ei sellise asja parandamiseks ei oли.

Toomas tuli koju koidikul. Istusin köögis väikese kohvriga kõrval. Ei plaaninud kõike kaasa võtta. Vaid riided, dokumendid ja Marti fotod väiksena.

“Anu, palun,” ütles ta.

Vaatasin talle. Näis järsku vanana. Väsinuna. Hirmununa.

“Täna ei kaotsin sind punast kleiti kandvale naisele,” ütlesin talle. “Kaotsin sind, sest sul oли aega riietuda, broneerida laud, valetada mulle silma vaadates ja jätta mind koju, nagu oleksin veel üks mööbliesemete.”

Ei vastanud.

Läksin Kaja juurde. Järgmisel päeval helistasin Martile. See oли raskeim kõne mu elus. Ei rääki talle määrdunud üksikasju. Vaid vajalikku tõde. Ta vaikis hetkeks ja ütles siis:

“Ema, tule paariks päevaks mu juurde.”

Ei läinud tema linna. Veel mitte. Esmalt vajasin vaadata oma kodu Toomatа, avada riidekapid, eraldada arved, õppida magama, oodata ta võtmehäält.

Kuus kuud on möödunud. Ei ütle, et olen õnnelik, sest see oли valetus. On päevi, mil valutab palju. Aga ei tunne end enam nähtamatuna. Ja see, kuigi tundub vähe, on mõnikord algus elu juurde naasmiseks.

Oleksite teie astunud restorani sisse või oleksite oodanud, et ta tuleks koju räägima?

Kui lugu teid puudutas — jagage seda oma lähedastega.