Lapselaps, nähes, kuidas tema vanaema elab, korrastas tema kodu

Pärast kooli lõpetamist ei külastanud ma oma vanaema umbes kümme aastat. Alguses tuli ülikool, siis oma äri ülesehitamine, helistasin ja suhtlesin vanaemaga, aga külastamise lükkasin kogu aeg edasi.

Ka minu vanemad ei käinud tal tihti külas, ja ükskord pärast järjekordset visiiti ütles isa, et vanaema majake on päris räämas ja vajab remonti. Ta ütles seda üsna pehmelt, kuid minu jaoks, olles ehitusfirma juht, oli see etteheide, ja juba mõne nädala pärast sõitsin vanaema juurde ise, et hinnata ees ootavate tööde mahtu.

Vanaema võttis mind vastu nii siira rõõmuga, et mul hakkas väga häbi, et nii kaua tema juures polnud käinud. Ja maja nägi tõesti välja, pehmelt öeldes, mitte just kõige paremas seisus, kuigi kuuldes minu ideed remontida tema seinad, milles ta oli elanud aastaid, viipas vanaema käega, nagu tahaks mured minema ajada.

Kuid minu jaoks oli asi kohe selge, nii et mul jäi üle ainult veenda vanaema kolima kolmeks-neljaks kuuks linna, vanemate juurde. Selle ülesande andsin emale, ja kuigi raske oli, õnnestus tal vanaema korterisse kolida, ning juba järgmisel päeval läks hoovis töö lahti.

Õnneks oli vanaemal väga korralik ait, kuhu me kogu tema mööbli ja asjad tõstsime. Majal polnud mõtet remonti teha, seega lammutasime selle lihtsalt maha ja ehitasime uuele vundamendile palju avarama kokkupandava palkmaja, mida võiks isegi mõisaks nimetada.

Lisaks varustasin ma maja kogu tänapäevase tehnikaga, et vanaemal oleks vanas eas mugavam ja kergem oma elu korraldada.

Töö sai tehtud kahe ja poole kuuga, ja kui me vanaema tagasi tõime, ahhetas ta nähes oma uut kodu. Seal oli kõike – pisaraid, „milleks seda vaja oli?“ ja miljon „aitäh“.

Me vaatasime vanaema ja rõõmustasime tema üle, aga mina seisin ja kahetsesin, et ei aidanud teda varem… Ärge unustage oma vanaemasid ja vanaisasid, külastage neid sagedamini ja aidake neid võimaluse korral. Sest peale teie ei tee seda keegi, ja ise nad ei küsi.