Kasuisa nimetas mind kogu lapsepõlve koormaks ja meenutas ainsaid ostetud saapaid, kuid pärast ema surma tuli ta tagasi meie ukse taha sõnadega, millest mu süda tardus…

Olen nelikümmend neli aastat vana. Mul on abikaasa, täiskasvanud üliõpilasest tütar, töö, igapäevaelu ja elu, mille ehitasin ise üles. Mitte kergelt, mitte kohe, aga ise.

Aasta tagasi matsin oma ema.

Pärast teda jäi väike majake väikeses linnas. Mitte loss, mitte suur varandus, mitte miski, mille pärast peaks viimase verepiisani kaklema. Lihtne vana maja, kus möödus mu lapsepõlv. Maja, kus oli nii soojust kui ka palju valu.

Aga siis ilmus mu lävepakule tema.

Andres. Mees, keda ema käskis mul kogu elu isaks kutsuda. Ainult minu isa ta kunagi ei olnud.

Minu tõeline isa jättis meid maha, kui ma olin kaheaastane. Lapsepõlves ei tundnud ma temast puudust nii nagu võib-olla oleksin pidanud tundma, sest kõrval olid vanavanemad. Vanaema, vanaisa ja ema. Elasime tagasihoidlikult, kuid rahulikult.

Kui sain üheteistkümneseks, surid vanaema ja vanaisa. Ema jäi üksi ja ilmselt kartis seda üksindust väga. Peagi tõi ta meie majja mehe.

Sellest päevast lõppes minu lapsepõlv.

Ema ütles mulle: – Nüüdsest hakkad teda isaks kutsuma. Ma ei suutnud. Aga teda ei huvitanud minu tunded. – Andres toidab meid, – ütles ta. – Ta näeb meie heaks vaeva. Teda tuleb austada.

Andresel oli ka oma laps esimesest abielust, kes elas emaga, ja ta oli pidevalt elatisraha pärast pahane, öeldes, et toidab võõrast tütart. Võõras tütar olin mina.

Kui tekkis võimalus minna teise linna õppima, pakkisin oma asjad nii kiiresti, nagu oleksin tulekahju eest põgenenud. Elasin stipendiumist, lisateenisin tööd tehes, lugesin iga senti.

Ühel talvel, kui mu saapad olid katki, küsis ema, miks ma uusi ei osta, justkui oleks see maailma kõige lihtsam asi. Siis ütles Andres järsku, et annab raha saabaste jaoks. Võtsin vastu, sest jalad olid märjad. Aga nende saabaste eest maksin palju aastaid – ta meenutas neid laua taga, pühade ajal, sellise tooniga, nagu oleks ta mu elu päästnud.

Kooli lõpetades abiellusin. Elu polnud kerge, kuid see oli minu oma, ilma Andrese hääleta selja taga.

Siis jäi ema haigeks. Vähk. Andres käis algul veel haiglas, kuid kadus kiiresti – nad polnud ametlikult abielus. Pidin rebenema töö, oma pere ja tema haigla vahel. Kui ema suri, ei ilmunud ta isegi matustele.

Pärast ema surma jäi see väike majake. Aga ühel päeval tuli ta.

– Mulle kuulub osa pärandist, – teatas ta. – Ma elasin sinu emaga nii palju aastaid. Ma tegin selles majas remonti. Ma toitsin sind.

Ütlesin talle, et lahkuks. Peagi sain teada, et ta kaebas mu kohtusse, kutsudes kohtusse ka oma esimese naise koos lapsega, lootes tunnistust selle kohta, kui ülekohtuselt teda koheldi. Aga läks teisiti – nemad ütlesid, et tema ei aidanud ka neid, korrates pidevalt, et “teine naine” võtab kõik ära.

Kohut ta ei võitnud. Aga väikeses linnas levivad kuulujutud kiiremini kui tõde, ja nüüd räägivad mõned, et olen halb, et ei aidanud vana inimest.

Miks usuvad inimesed nii kergesti mehe sõnu, kes oskas terve elu valjult enda pärast haletseda? Ma ei väida, et olin täiuslik tütar. Aga ühe asja tean kindlalt: armastus ei ole võlg. Lapse ülalpidamine ei ole omandiõigus.

Mida teie arvate, kas kasuisal oli pärast kõike vähemalt moraalne õigus nõuda osa minu ema pärandist?