Olen 68-aastane. Igal kuul andsin pojale poole oma pensionist, mõeldes, et aitan tema perekonda. Ja siis kuulsin minia ütlemas: «Pea vastu, korter on niikuinii varsti meie…» Tardusin ukse taga, poekotid käes. Ja see, mida tegin tund aega hiljem, pani neid samal õhtul vabandust paluma…

Minu nimi on Leida, olen kuuskümmend kaheksa aastat vana, elan Tartus, samas kahetoalises korteris, kus kasvatasin poega Kalevit. Mu mees suri üheksa aastat tagasi, ja sellest ajast on neljapäevad mu kindel päev: hommikul käin Tartu turul, ostan tavalist — lõhet, apelsine, küpsiseid, mida Markus armastab —, ja pärastlõunal lähen Kalevi juurde Markuse ja Liisi kodutöid aitama, kuni tema ja Karin tööst koju jõuavad.

Kaks aastat tagasi jäi Kalev tehasest ilma töökohast, kus oli töötanud viisteist aastat. Leidis juhutöid — kullerina oma autoga, mingid müügitööd —, aga kindlust ei olnud, ja arvud ei klappinud kunagi täielikult. Ühel õhtul, kellegi palumata, ütlesin, et annan neile igal kuul raha, laste koolikulude jaoks. Kolmsada eurot, pool oma pensionist. Mulle jäi täpselt nii palju, kui vaja, aga mõtlesin — milleks mulle nii palju üksinda, kui saan aidata.

Mõni nädal tagasi hakkas Karin räägima «kõik korda ajamisest». Ütles, et kuna olen üksi ja korter saab niikuinii kord Kalevi omaks, oleks praktilisem teha kinkeleping juba praegu, eluajal, et hiljem ei tekiks pärimisega tüli, pabereid, makse. Ütles seda väga soojalt, võttis mu käest kinni. «See on ka sinu hüvanguks, Leida, ei pea enam millegi pärast muretsema.» Mina, kes paberitest suurt aru ei saa, nõustusin. Esmaspäeval oli meil notari juures kohtumine.

Sel neljapäeval läksin nagu ikka, turukotiga — lõhe, apelsinid, Markuse küpsised. Läksin trepist üles, ja korruse peal kuulsin Karini häält, valju, telefonis räägimas. Uks oli pooleldi lahti, nagu vahel jääb, kui lapsed sisse-välja jooksevad.

Ei tahtnud kuulata. Aga tardusin võtmega käes, sest tundsin nime ära — Helen, tema õde.

— …ma ütlen, Helen, pea veel veidi vastu, ole nüüd. Esmaspäeval kirjutab alla, ja korter on meie. Kui see on meie nimel, ei ole enam vaja seda etendust iga neljapäev lõunaga ja lipitsemisega. Ja selle pensioni asjaga — vaatame, aga seda ei lähe meil ilmselt enam nii palju vajagi, kui see on korras…

Seisin korruse peal, kott käel, ja midagi minus ei liikunud. Isegi süda, näis.

«Etendus.» Neljapäevad, Markuse küpsised, Liisi kodutööd, pühapäevased lõunad. Etendus.

Läksin aeglaselt trepist alla, uksekella helistamata. Ei tea, kui kaua istusin pingil õues, kott kõrval, vaadates lapsi jalgpalli mängimas.

Pärast läksin koju. Helistasin notarile — nad olid veel lahti, oli kell kuus — ja ütlesin, et tühistan esmaspäevase kohtumise, et muutsin meelt, midagi rohkem seletamata. Siis avasin panga rakenduse ja kustutasin püsimakse Kalevile. Kõik kokku võtsin alla kümne minuti.

Kell üheksa õhtul helises telefon. See oli Kalev, sellise närvilise häälega, mis tal on, kui midagi on viltu läinud.

— Ema, notar helistas, ütlevad, et tühistasid kohtumise… mis juhtus? Oled sa korras?

— Olen korras, Kalev. Muutsin meelt korteri asjas.

— Aga miks? Sa ütlesid, et…

Ja siis, häält tõstmata, karjumata, rääkisin talle, mida kuulsin. Sõna sõnaks. «Etendus.» «Meil ei lähe seda enam nii palju vaja.»

Tekkis pikk vaikus. Kuulsin, kuidas Karin taustal küsib, mis toimub, ja siis tema häält, telefonile lähemal, murdumas:

— Leida… oh jumal, Leida, mul on nii kahju, sa ei kujuta ette, kui kahju mul on, see oli rumalus, mille ma ütlesin mõtlemata, ma ei tahtnud seda öelda, tõesti ei tahtnud…

Kalev palus ka vabandust, üks teise järel, kobamisi. Et nad armastavad mind, et lapsed jumaldavad mind, et Karin ei tahtnud seda öelda.

Ütlesin, et pole midagi, et täna õhtul ei vaja seletusi, et räägime hiljem. Ja panin toru ära.

Ei tea, kas see oli rumalus, öeldud mõtlemata, nagu Karin ütleb, või on see, mida nad tegelikult mõtlevad, kui ei usu, et kuulen. Tõenäoliselt natuke mõlemat.

Korteri asjas ma alla ei kirjuta, see on selge. Ülekanne on praegu tühistatud. Tean üht — järgmisel neljapäeval läheb ikka turule, ostan lõhet ja apelsine, ja Markuse küpsiseid. Sest lastelt ma midagi ei võta. Aga ei tea, mis näoga selle laua taha istun.

Kas arvad, et on lauseid, öeldud «mõtlemata», mis tegelikult ütlevad rohkem tõtt kui need, mille üle kaua mõeldakse?

Kui see lugu puudutas teid — jagage seda lähedastega, et üha rohkem inimesi teaks, et hoolivust ei peaks mõõdetama ülekannete ega allkirjastatud dokumentidega.