„Parem halb isa kui üldse mitte isa!” – on kindel minu endine ämm

– …Igal juhul peab laps oma isa tundma! – õpetab Paulinele endine ämm. – Ei tohi takistada nende suhtlemist. Te läksite lahku, aga ta ei ole ju isa olemist lõpetanud… Pealegi, laps tõmbab isa poole, ta tuleb ise… Jah, ma tean, minu poeg ei ole kaugeltki ideaalne. Kuid parem on selline mitteideaalne isa kui üldse mitte isa!

Pauline läks oma mehega lahku poolteist aastat tagasi üsna tavalistel põhjustel: joomine, kõrvalehüpped. Nagu sageli sellistel juhtudel, eelnes lahutusele mitu aastat edutuid katseid peret kuidagi päästa: Pauline rääkis ja veenis, esitas ultimaatumeid, käis psühholoogide juures ja üritas ka ise paremaks muutuda. Miski ei aidanud.

Pärast lahutust jäi Paulinele poeg, kes oli siis viie ja poole aastane.

Nüüd elavad nad pojaga üürikorteris, Pauline töötab, poeg käib esimeses klassis. Ema ja poeg saavad suurepäraselt läbi vanaemaga – endise ämma. Aeg-ajalt aitab ta endist miniat lapselapsega, paar korda on raha laenanud ja üldiselt on ta hea inimene, Pauline on temaga alati hästi läbi saanud.

Endine abikaasa elab üksi ja kuulujuttude järgi pole ta elustiil lahutuse aastaga muutunud: joob ja käib pidudel, ei taha töötada ja elab enamasti ema antud rahast.

Ainus muutus, mis aasta jooksul juhtus, on see, et ta mäletas järsku, et tal on laps.

Kui nad koos elasid, siis poega ta peaaegu ei märganudki, aga nüüd, nagu öeldakse, nõuab kohtumisi.

Pauline on kategooriliselt vastu – mida, võib küsida, võib laps õppida isalt, kes tuleb „poega nägema“ alkoholilõhnaga? Kuhu nad lähevad? Isal pole isegi jäätise jaoks raha, tema poissmehekorteris on tõenäoliselt täielik kaos. Kuhu last lasta? Milleks?

– Las nad vähemalt jalutavad hoovis mänguväljakul su akna all tund või paar! – veenab Pauline ämma. – Ta on ju ikkagi isa! Ta tuleb ise ja tahab suhelda. Ära tõrju teda. Laps vajab seda ka!..

Pauline kahtlustab tugevalt, et laps vajab seda vähem kui ämm – viimane loodab kuidagi oma poega sellest mülkast välja tõmmata, kuhu ta ilmselgelt vajub. Aga võib-olla on vanem naine siiski õigus ja laps vajab tõesti kohtumisi oma pärisisa – et poiss teaks, et ta ei sündinud kapsast, vaid tal on, nagu teistelgi, isa. Noh, võib-olla mitte ideaalne, aga selline, nagu on.

Kas olete nõus, et parem on halb isa kui üldse mitte isa?