Kui tulime puhkuselt tagasi, leidsin, et naaber oli mu kümne aasta roosid juurini maha lõiganud — ta tahtis oma terrassi laiendada. Ta ei vabandanud. Ütles, et need olid «lihtsalt lilled». Ta ei teadnud, mida mu kaheteistkümneaastane poeg mõni päev hiljem teeb

Roosid istusin maha samal aastal, kui ostsin maja Tartus, Tähtveres, kui Markusel oli kaks aastat ja ma veel uskusin, et aega on kõige jaoks. Punane roosipõõsas aia piiri ääres, roosa natuke eemal, ja aastate jooksul lisasin juurde — valgeid, kollaseid, roniroos, mis mais kattis kogu aia selle külje sellise lõhnaga, et hommikul välja minnes pidid paratamatult hetkeks seisma jääma.

Kümme aastat. Iga talv kaitsesin neid riidega. Iga kevad lõikasin neid nende paksude kinnastega, mille ema mulle kinkis. Iga juuni ootasin esimesi õienuppu nagu midagi, mis pole garanteeritud — kuigi see oli juba aastaid järjest korranud.

Markus kasvas nende rooside kõrval üles. Väikesena aitas mul neid kasta, kuigi ta pigem saagas ringi ja piserdas kõike märjaks. Kui ta sai seitsmeaastaseks, joonistas ta koolis «kodu asjad» ja seal olid roosid. Kui me tülitsesime ja ta lukustas end oma tuppa, tuli ta mõnikord vaikides alla ja kastis roosid üksi — see oli tema viis leppida ilma sõnu lausumata.

Läksime puhkusele kaheks nädalaks augustis. Pärnu — mõlemad koos, esimest korda pärast pikka pausi sellest ajast, kui eraldusin Markuse isast. Tulime tagasi pühapäeva õhtul riided täis liiva ja kotid täis kive, mille Markus rannalt kogus.

Kui avasin aiaväravu ja nägin seda — jäin seisma.

Midagi polnud järel. Seal, kus kümme aastat olid kasvanud roosipõõsad, oli paljast tasast maad. Naabri Kaja piire kulges nüüd kakskümmend sentimeetrit kaugemal sellest, mis oli alati olnud piir. Uus hallikasbetoonsete plaatidega terrass kattis selle, mis varem oli tema pool.

Markus tuli minu järel. Ta ei öelnud midagi. Nägin, kuidas ta lõualuu pingestus.

Läksin Kaja juurde. Ta avas ukse telefoniga käes.

— Su põõsad ulatusid minu poolele, — ütles ta. — Mul oli terrasspõrandate jaoks ruumi vaja. — Kaja, need roosid on kümme aastat seal kasvanud. — Lilled on lilled. Istu uued.

Ta pöördus ringi ja sulges ukse.

Sel õhtul ei söönud ma õhtust. Istusin aias klaas veini käes ja vaatasin tühja maad, mõeldes kõigile neile mais, mis enam ei tule. Markus tuli minu kõrvale istuma ilma, et oleksin teda kutsunud. Istusime mõnda aega vaikides.

— Ära nuta, ema. — Ma ei nuta. — Vale.

Ma ei öelnud rohkem midagi. Tema ka mitte.

Neli päeva hiljem, kolmapäeval, ütles Markus, et läheb sõbra Rasmu juurde. Tuli õhtusöögile tagasi pükste põlvedel mullaga ja käed määrdunud. Küsisin, mida ta tegi. Ütles, et midagi, käisid Rasmu vanemate aiamaal.

Laupäeval ütles ta mulle alla tulla.

Ta oli istutanud seitseteist uut roosipõõsast piki tervet aeda. Mitte täpselt sinna piirile, kus varasemad olid — vaid meetri jagu meie aia sisse, kuhu Kaja ei saanud neid eales puutuda. Väiksed, värskelt istutatud, etikettid ikka peal puukoolist. Punased, roosad, valged, kollased. Roniroos oli samuti seal, aia ääres, korralikult kinnitatud.

Katsin suu käega.

— Kust sa raha said? — Kogusin mitu kuud tossude jaoks. — Ta kehitas õlgu. — Tossud võivad oodata.

Ma ei suutnud mõnda aega rääkida.

— Markus… — Kaks aastat läheb enne, kui nad päris hästi kasvavad. Aga nad kasvavad.

Kaja tuli just sel hetkel oma terrassile. Nägi roosipõõsaid. Vaatas meid mõlemaid. Markus vaatas talle vastu vaikselt, selle kaheteistkümneaastase rahuga, mis mõnikord kaalub rohkem kui ükski kõne.

Ta läks sisse midagi ütlemata.

Sel pärastlõunal istutasime Markusega koos viimase põõsa — nurkapõõsa, millega oli kõige rohkem tööd, sest muld oli kuivem. Me mõlemad põlvitasime, käed mullas, ja ma mõtlesin, et need uued lilled ei pruugi olla päris samad kui varasemad. Aga nad kasvavad aias, kus kaheteistkümneaastane poiss kulutas oma tossude säästud selleks, et emal oleks jälle midagi, mida iga juuni oodata.

Seda ei suuda keegi enam maha lõigata.

Järgmisel aastal juunis avanesid esimesed õienupud. Markus sõi hommikusööki, kui nägin seda köögiakna kaudu. Jooksin aeda sussidega jalgas.

Ta jooksis minu järel.

Me ei öelnud midagi. Vaatasime mõlemad lilli mõnda aega.

Siis läks ta sisse hommikusööki lõpetama, nagu poleks midagi juhtunud.

Aga kõik oli juhtunud.

Kas sul on olnud elus keegi, kes ilma sõnadeta näitas oma tegudega, et armastab sind rohkem, kui sa ette kujutada oskasid?

Kui see lugu puudutas sind — jäta ❤️ ja jaga seda lähedastega.