53-aastaselt jätsin naise noorema naise pärast. Nüüd vaatan iga hommiku peeglisse ja ei tunne ennast ära…

Ei tea täpselt kuidas kõik algas.

Ehk sellest ööst kui lamasin Maire kõrval ja ei suutnud magada. Mitte sellepärast et tema segaks. Segas mina ise. Oma peas. Mõtlesin: mul on naine, mul on tütar, mul on kodu, mul on töö. Mul on kõik mida inimesel olla. Miks siis tunnen end nii nagu midagi puuduks?

See oli küsimus millele pidin vastuse leidma. Ja leidsin — nagu mulle siis tundus.

Mairega elasime kaheksateist aastat. Ta oli hea naine. Tõesti oli. Aga pärast menopausi muutus midagi. Sagedased meeleolud. Väsimus. Peavalud. Lähedus mis tasapisi kadus kuni seda enam polnud. Mina käisin üha harvem kodus — hakkasin õhtuti taksot sõitma, sest kodus tundsin end nagu külaline keda keegi ei oota.

Ja siis istus minu taksosse Gabriela.

Kolmkümmend kaheksa. Päevitunud, rõõmsameelne, kerge. Kuidagi hoopis teistsugune. Jättis kogemata numbri istmele. Helistasin. Kohtusime. Ja siis midagi minus lihtsalt… lõdvenes.

Ta pakkus mere äärde minna. Maire keeldus — töö, plaanid, alati oli midagi tähtsamat. Gabriela pani kohvri kokku kahe tunniga. Ei küsinud. Ma ei kaalunud. Lihtsalt sõitsime.

Kahe kuu pärast esitasin lahutusavalduse.

Maire nuttis. Esimest korda paljude aastate jooksul nägin teda nii nutmas — ilma õhuta, ilma sõnadeta, hoides kätega lauaservast kinni. Pidin südame tükkideks purustama, aga läksin ikkagi. Arvasin et see on vabadus.

Abiellusime Gabrielaga. Saime tütre. Tundus — näe, uus elu algus.

Aga keegi ei öelnud kui kiiresti uus algus muutub igapäevaelust.

Müra pärast ööd. Uni tükkidena. Noor naine oma vajaduste, ootuste, tempoga — ja mina, juba üle viiekümne viie, põlved valutavad, pika jalutuskäiguga väsib, õhtuti tahab vaikust mitte veel ühte päevaülevaadet.

Sain aru et põgenesin väsimusest teise väsimuse juurde.

Ainult selles pole Maireт.

Sest Maire helistab. Mitte tihti — ta on selleks liiga uhke. Aga mõnikord helistab ja pakub kohvi juua. Ja mina lähen. Istume tema köögis sama laua ääres kus istusime kaheksateist aastat. Ta on muutunud — sale, rahulik, kuidagi rohkem iseenda kui varem. Räägime kõigest ja ei millestki. Ja mul on nii hea et isegi valutab.

Pärast neid kohtumisi ei sõida otse koju. Sõidan natuke kauemale ringi. Seisan tänaval, suitsen sigareti, vaatan aknaid mille taga kunagi seestpoolt vaatasin.

Gabriela on hea ema. Armastav. Hoolas. Aga me mõlemad teame juba et see varane põlemine on kustunud. Jäi kohustus. Jäi tütar. Jäid ühised hommikud mis pole halvad — aga pole ka see mida otsisin.

Ja Maire… Maire on see mida väärisisin alles siis kui teda enam pole.

Mõnikord mõtlen et kui siis, sel ööl kui ei suutnud magada, poleks põgenenud vaid oleksin lihtsalt üritanud rääkida — ehk oleks kõik teisiti. Ehk raskused mis tundusid lõpuna olid ainult keskpunkt. Ehk menopaus, väsimus, kaugenemine — kõik see polnud põhjus lahkuda vaid põhjus lõpuks maha istuda ja rääkida.

Aga seda ei saa ma enam teada.

Nüüd on mul kaks perekonda ja kummаski pole end täielikult kodus tundnud.

Ja üks küsimus millele pole vastust: kas põgenesin Mairest — või põgenesin iseendast?

Aga teie — kas arvate et abielukriis on märk taanduda, või märk et lõpuks tuleb hakata rääkima?