61-aastaselt reisisin esimest korda üksi ja sain aru kui palju aastaid olin endale õnne keelanud

Minu nimi on Tiiu. Mul on 61 aastat ja elan Tartus.

Pole kunagi üksi reisinud. Mitte kordagi kogu oma elu jooksul.

Noorena reisisin vanematega. Siis sõbrannadega. Siis Priiduga, kes oli minu mees kakskümmend kaheksa aastat. Siis lastega. Siis kui lapsed kasvasid, Priiduga jälle, meie kahekesi, aga alati tema valitud marsruudiga, tema valitud hotellidega, tema eelmisel õhtul internetist leitud restoranidega.

Ei kurtnud. Nii oli. Nii olid reisid alati olnud.

Eelmisel aastal Priidu ja mina lahkusime. Ei hakka detailidesse minema. Ütlen ainult et see oli pikk, valus ja vajalik otsus. Et olin seda peas aastaid tegemas enne kui paberites tegin. Ja et kui see lõpuks juhtus, tundsin esimesena mitte kergendust vaid tohutut hirmu kõige ees mida pidin õppima üksi tegema.

Üks nendest asjadest oli reisimine.

Minu sõbranna Malle ütles kuid mida et peaksin kuhugi minema. Et olen seda väärt. Et on õige aeg.

— Kuhu ma üksi lähen? — ütlesin talle.

— Kuhu soovid — vastas tema.

Tahtsin mere äärde. Alati olin tahtnud mere äärde. Aga Priiduga käisime metsas ja mägedel sest talle meeldis rohkem see, ja mina ei vaidlustanud seda kunagi sest polnud ka nii tähtis ja ei tahtnud puhkuse pärast tüli.

Kolmkümmend viis aastat metsa ja mäed.

Septembris broneerisin nädala Pärnusse. Üksi. Väike hotell kahe minuti kaugusel rannast, hommikusöök hinna sees, ühekohaline tuba. Kui vajutasin broneeringu kinnituse nupule, jäin ekraani pikalt vaatama.

Eelmisel õhtul enne väljasõitu oleksin peaaegu tühistanud.

Mitte täpselt reisimise hirm. Vaid see sisemine hääl mis oli aastakümneid ütelnud et asjade tegemine ainult endale on luksus mis mulle ei kuulu. Et on tähtsamaid asju. Et mida ma teen terve nädala üksi.

Malle helistas sel õhtul.

— Kas oled närviline? — küsis ta.

— Väga.

— Normaalne. Aga lähed.

— Lähen — ütlesin.

Ja läksin.

Buss jõudis Pärnusse pool üheteist päeval. Tulin bussijaamast välja oma käsipagasiga — ei võtnud suurt kohvrit, õppisin et nädala jaoks piisab väikesest, kuigi Priidu nõudis alati autoga sõitmist et rohkem asju kaasa võtta — ja otsisin hotelli jalgsi.

Pärnu septembris lõhnab soola ja veel sooja päikese järele. Vanalinna tänavad on kitsad ja vaiksed. Läksin mööda ühe väikese kohviku ning peatusin. Astusin sisse. Tellisin kohvikoogi ja sõin seda kohvikuleti ääres, üksi, paberist salvrätiku ja jaheda limonaadiga.

Polnud vaja küsida kelleltki kas soovib peatuda.

Polnud vaja nõu pidada kas on hea aeg.

Tahtsin ja peatasin. Nii lihtne.

See, mis on nii väike asi, pani mind soovima nutma kohviku keskel.

Hotell oli täpselt see mida broneerisin. Toas oli aken mis vaatas väikesele siseõuele lilledega. Voodi oli ühele inimesele. Minu kohver põrandal, minu pesukott vannitoas, minu jalanõud tooli all.

Kõik minu oma.

Ainult minu oma.

Istusin voodile ja vaatasin tuba mitu minutit.

Sel nädalal tegin mida tahtsin.

Tõusin üles kui ärkasin, mitte kui pidi tõusma. Sõin hommikusööki aeglaselt — iga hommik samas kohvikus, sest meeldis esimesel päeval ja polnud kedagi ütlemas et peab proovima erinevaid kohti. Läksin randa kell üksteist kui rahvast polnud liiga palju. Ujusin kuigi vesi oli külm. Sõin seal kus menüü köitis, mitte kus oli internetis parim hinnang.

Ühel päeval eksisin. Pärnusse vanalinnas jalutades kaotasin orientatsiooni kus olen. Muus olukorras oleksin närviliseks läinud — Priiduga kes eksis oli see draama.

Istusin trepiastmele, võtsin telefoni, leidsin tee.

Ja jätkasin.

Ilma draamata.

Viimasel pärastlõunal läksin mere äärde loojangut vaatama. Istusin pingile sidrunikohvijäätisega — mulle meeldivad sidrunimaitseline jäätis aga Priidu eelistas šokolaadi ja mina võtsin alati šokolaadi et mitte kahte erinevat maitset tellida.

Istusin ja vaatasin päikest mere kohal laskumas.

Ja siis, ilma et oleksin oodata osanud, hakkasin nutma.

Ei tea kas oli meri. Ei tea kas oli sidrunijäätis. Ei tea kas oli nädala väsimus või aastate väsimus.

Nutsin nende kordade pärast mil ütlesin jah kui tahtsin öelda ei. Metsa ja mägede pärast mere asemel. Šokolaadijäätise pärast. Kolmekümne viie aasta marsruutide pärast mis polnud minu omad.

Mitte vihaga. Ilma vihata.

Ainult väga puhta kurbusega sellest et sain aru, 61-aastaselt, istudes Pärnu pingil sidrunijäätisega, kõigest mida olin kaotanud kartusest segadust tekitada.

Tulin koju pühapäeval.

Malle helistas bussis.

— Kuidas läks?

— Hästi — ütlesin. — Väga hästi.

— Kordaksid?

Mõtlesin sekundi.

— Jah — ütlesin. — Järgmisel aastal lähen Soome.

Hotell on juba broneeritud.

Kas teil on kunagi juhtunud teha midagi esimest korda mis pani teid aru saama kui kaua olite seda oodanud?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest pole kunagi hilja esimese reisi jaoks mis on ainult sinu oma.