Katsin laua oma 60. sünnipäevaks, valmistatasin tütre lemmikasalati, ostsin tordi ja ootasin lapsi hommikust. Nad tulid peaaegu õhtul, sõid kiiresti ja siis võttis poeg kotist kausta ja pani minu ette pastaka. Ma üritasin veel naeratada kuni kuulsin: «Ema, korter tuleb niikuinii meie omaks, lahendame selle lihtsalt praegu ära». Pärast neid sõnu katkес mul midagi seest…

Minu nimi on Helvi. Mul on 60 aastat. Elan üksi Tartus sellest ajast kui mees seitse aastat tagasi suri.

Mul on kaks last. Andres, kes on kolmkümmend kuus, ja Kati, kolmkümmend neli. Mõlemad elavad Tallinnas — läksid aastaid tagasi, kõigepealt õppima, siis töö pärast, siis sest neil oli seal juba oma elu. Näeme vähe. Jõuludel alati, mõnikord suvel kui sobib. Ülejäänud aasta on pühapäevaseid kõnesid mis mõnikord jäävad vahele.

Ei kurda. Nii on kui lapsed kasvavad.

Aga 60 on 60.

Olen kuid seda sünnipäeva mõelnud. Mitte sellepärast et ootaksin midagi erakordset — minu vanuses tean juba et elu nii ei tööta. Vaid sellepärast et see kuupäev on raske. Kuuskümmend aastat. Number ise on tõsine asi.

Andres helistas septembris ütlema et tuleb Katiga sünnipäevaks. Et korraldavad nädalavahetuse Tartus. Rõõmustasin väga. Rohkem kui neile näitasin, tõenäoliselt.

Hakkasin valmistuma neljapäevast.

Koristаsin kogu maja. Võtsin välja hea laudlina, selle mida hoian erilisteks puhkudeks. Tegin hapukapsa-porgandi salati mida Kati armastab lapsepõlvest — võtab aega sest peab marineerima. Ostsin suitsusinki, mis on kulu aga oli minu sünnipäev. Reedel läksin Raekoja platsi lähedal asuvasse pagarikotta ja tellisin šokolaaditordi.

Laupäeval tõusin vara.

Tegin end hoolega korda — panin selga bordeaux-punase kampsuni mille ostsin sügissoodukast ja polnud veel kandnud. Vaatasin peeglisse ja mõtlesin: kuuskümmend aastat. Pole nii hull.

Olin valmis kell kaksteist päeval.

Helistasid pool kaheksa õhtul.

Ei ütle et ootemine mind ei mõjutanud. Mõjutas. Olin kogu pärastlõuna telefon käes vaadanud kas on sõnumeid, ja kui kirjutasin Andresele kell viis küsimaks kas kõik on korras, vastas ta “jah, lihtsalt läksime hilja teele, oleme kohe”.

Tulid kohvritega. Andresел suur kott lisaks seljakotile. Katil tavaline kott ja karp šokolaadi — “sünnipäevaks ema, vabandust et pole rohkem”. Ütlesin et pole vaja midagi.

Istusime laua äärde. Andres võttis salatit ja ütles et on väga hea. Kati küsis arsti kohta, et olin mingis kõnes maininud et mul on kontrollkäik. Rääkisin et kõik läks hästi. Rääkisime nende asjadest — Andrese tööst, reisist mida Kati plaanib, parkimisprobleemidest nende Tallinna linnaosas.

Õhtusöök oli lühike. Nelikümmend minutit ja olid lõpetanud.

Kati korjas oma taldriku. Andres ka. Läksin kööki torti tooma. Kui tulin tagasi, oli Andresel laual kartongkaust, selline toimikukaust, sees paberid.

— Ema, istu hetkeks.

Istusin. Tort käes veel.

— Tahtsime sinuga ühest asjast rääkida.

Kati vaatas lauda.

Andres avas kausta. Võttis välja paberid notaripekirjaga. Pani minu ette. Siis pani pastaka kõrvale.

— See on korteri eluaegse kinkimise jaoks. Oleme advokaadiga vaadanud, on maksusoodustuse mõttes kõige kasulikum, ja nii väldime hiljem probleeme.

Naeрatasin endiselt. Ei tea miks naeрatasin endiselt.

— Andres — ütlesin —, see on minu sünnipäev.

— Tean, ema. Sellepärast tulimegi. Et lahendame ära ja on kõigil kergem.

Ja siis ütles seda.

— Ema, korter tuleb niikuinii meie omaks. Lahendame selle praegu ära ja ongi kõik.

Panin tordi lauale.

Vaatasin pabereid.

Vaatasin pastakat.

Vaatasin Andrest, kes vaatas mulle vastu selle mehe näoga kes arvab et teeb midagi mõistlikku ja praktilist.

Vaatasin Katit, kes ei tõstnud endiselt silmi laualt.

Ja siis lükkasin paberid tema poole aeglaselt.

— Täna õhtul ei kirjuta ma midagi alla.

— Ema —

— Ütlesin ei.

Andres sulges kausta. Ütles et mõistab, et pole kiiret, et räägime veel. Kati ütles et tort näeb väga hea välja. Lõikasime torti. Sõime vaikuses.

Kell kümme läksid. Neil oli rong kell üksteist viisteist.

Andres kallistаs mind uksel. Kati ka.

Sulgesin ukse.

Jäin esikusse seisma.

Siis läksin kööki, korjasin taldrikud, panin salati ülejäägid toidukarpi. Panin sinkiviilud külmkappi. Kustutasin elutoa tuled.

Ja istusin köögis šokolaaditordi jäägiga ja hea laudlinaga mis oli endiselt laual ja mõtlesin kõigele mida olin neljapäevast ette valmistanud.

Hapukapsa-porgandi salat.

Bordeaux-punane kandmata kampsun.

Peegel kell kaksteist päeval.

Ja notaripaber hea laudlina peal.

Sel õhtul ei nutnud.

Istusin lihtsalt kaua.

Mõnikord pole pisaraid vaja selleks et midagi päriselt haiget teeks.

Kas teil on kunagi juhtunud oodata palju midagi — ja tegelikkus tuli hoopis millegi muuga kui ette kujutasite?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest on emasid kes veedavad päevi laua ettevalmistamiseks lastele kes tulevad kaustadega.