Pärast mehe pensionile jäämist otsustas ta et nüüd pean elama täielikult tema graafiku järgi. Ta planeeris minu päevad, minu ostud ja isegi kohtumised sõbrannadega. Vaikisin kuni selle hommikuni kui ta võttis minu telefoni ja hakkas kustutama minu parima sõbranna numbrit. Siis vaatasin teda esimest korda teisiti ja sain aru et see pole enam hoolitsemine…

Minu nimi on Aino. Mul on 63 aastat ja olen Priiduga abielus kolmkümmend kaheksa aastat.

Priidu jäi pensionile veebruaris. Kolmkümmend viis aastat töötas ta logistikafirmas, alati kodust eemal, alati reisidel, alati täis graafikuga. Mina jäin pensionile kolm aastat varem. Need kolm aastat elasin oma rütmis — minu hommikud, minu jalutuskäigud, minu neljapäevased kohtumised Anniga, minu lugemisõhtud ilma et keegi küsiks mis kell tulen.

Kui Priidu pensionile jäi, arvasin et on tore rohkem aega koos veeta.

Esimesed päevad olid seda.

Hommikusöögid rahulikult, jalutasime pargis, käisime koos turul. See oli meeldiv. Tema oli rahul, mina olin rahul.

Probleem algas kolmandal nädalal.

Priidu on korralik inimene. Alati olnud. Selline kellel on poes käimiseks nimekiri osastiide kaupa organiseeritud. Selline kes jõuab igale poole kakskümmend minutit enne. Selline kes peab teadma plaani ette.

Tööl oli see kolmkümmend viis aastat voorus.

Kodus muutus see äkki millekski muuks.

Algas aeglaselt. Ühel hommikul küsis mis kell arvan välja minemas. Kui ütlesin et ei tea, lähen kui tuju tuleb, ütles et parem kui läheme koos sest tal on ka asja. Hästi. Normaalne. Läksimegi.

Aga järgmisel päeval küsis uuesti. Ja ülehomme. Ja varsti lõpetas küsimise ja ütles otse:

— Täna läheme kell pool üksteist. Käime turul, siis apteegis ja pärast saame soovi korral kohvi juua.

Esimest korda ei öelnud midagi. Teist korda ka mitte. Arvasin et on tema viis kohaneda. Et aja jooksul läheb üle.

Ei läinud.

Märtsis küsis miks käin Anniga iga neljapäev.

— Sest tahan — ütlesin.

— Aga see on iga nädal. Kas pole liiga palju?

— Oleme kakskümmend aastat neljapäeviti kohtunud, Priidu.

Tegi seda oma “jah-jah” žesti ja ei öelnud rohkem. Aga midagi muutus. Neljapäeviti hakkas ta mulle helistama samal ajal kui olin Anniga. Kord, kaks, kolm kõnet kahe tunni jooksul. Ja kui koju jõudsin küsis kus olime käinud, mida rääkinud, mis kell Anne lahkus.

Need polnud huvist tulevad küsimused.

Need olid kontrolliküsimused. Sain sellest aru tasapisi.

Aprillis korraldas mida tema nimetas “nädala graafikuks”. Paberileht päevadega jaotatud ajavahemikeks. Mis kell sööme hommikusööki, millal käime ostlemas, millal koristame, millal jalutame.

— Priidu, mul pole graafikut vaja.

— See on et saaksime paremini organiseerida.

— Mina olin juba organiseeritud.

Ütles et see on meie mõlema jaoks, et nii pole ootamatusi, et pensioni tuleb korras kasutada. Jätsin paberi lauale ja ei vaadanud seda enam. Tema järgis seda edasi.

Mis mind enim koormama hakkas olid sõbrannad.

Ühel pärastlõunal helistas Anne küsimaks kas saab teisipäeval kohtuda neljapäeva asemel sest tal on asi. Priidu oli elutoas ja kuulis et ütlesin jah. Kui toru panin küsis:

— Kellega kohtud teisipäeval?

— Anniga, tal ei sobi neljapäev.

— Aga teisipäeval on meil arsti vastuvõtt.

— Arst on hommikul. Anne on kell viis.

— Jah aga nii läheb päev katki.

Hakkasin märkama et iga kord kui kellegagi kohtumise leppisin kokku tuli pärast vestlus. Tuli kommentaar. Anne nimi hakkas ilmuma lausetes nagu “kas pole liiga palju Anni järgi kuulata?” või “kas Anne teab sinust paremini mida vajad?”.

Ei öelnud midagi.

Jätkasin vaikimist.

Kuni eelmisel kolmapäeval.

Olin tõusnud varem kui tema, tegin kohvi, telefon oli laual laadimas. Kui vannitoast tulin, seisis Priidu telefon käes.

— Mida teed? — küsisin.

— Ei midagi, võtsin kogemata.

Vaatasin ekraani. Oli kontaktides. Anne nimi oli valitud.

— Priidu. Mida sa tegema hakkasid?

Vaikus.

— Kustutasid tema numbrit.

Ta ei eitanud. Ütles et Anne ei tee mulle head, et ajab mind alati segadusse, et sellest ajast kui temaga kohtun tulen kummалiste mõtetega tagasi.

Jäin teda vaatama.

Kolmkümmend kaheksa aastat abielu. Kaks last. Üks kodu. Mees kes pole mind kunagi löönud, kunagi petnud, kes tõi raha koju ja parandas asju mis katkesid.

Ja kes seisis elutoas minu telefon käes valmis kustutama minu parimat sõbrannat sellepärast et tal häiris et mul on elu mis ei käi läbi tema.

Ütlesin ainult ühe asja:

— Pane telefon lauale, Priidu.

Ta pani.

Läksin kööki, valasin kohvi, istusin maha.

Tema ei tulnud sisse.

Istusin kaua üksi köögis ja mõtlesin sõnale “hoolitsemine”. Kõigist kordadest mil arvasin et see mida ta teeb on hoolitsemine. Kõigist kordadest mil olin seda ise nii nimetanud.

Hoolitsemine ei vaja sinu telefoni.

Hoolitsemine ei kustuta sinu parimat sõbrannat.

Hoolitsemine ei pane sinu nädala kirja paberile et sulle ei jääks aega mis ei käi läbi tema.

Sellel on teine nimi.

Ja mul kulus liiga kaua et õppida milline.

Kas teil on kunagi juhtunud segamini ajada kontrolli ja hoolitsemist — või et keegi lähedane need kaks segi ajas?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest päris armastus ei vaja sinu maailma kustutamist et ise sinna mahtuda.