Ämm hakkas mulle kummaliselt otsa vaatama. Kui lõpuks sain teada, mida ta tahtis — tahtsin maa alla vajuda…

Minu naine Moonika on maailma parim. Tark, ilus ja — nagu kiusamiseks — kümme aastat noorem kui mina. Tema ema Helvi on minust vaid neli aastat vanem. See tähendab, et iga kord ämmaga kohtudes pean natuke imestama, kuidas see võimalik on.

Helvi on erakordne naine. Sale, elegantne, hea huumorimeelega. Ütlesin talle alati komplimente — siiralt, ilma tagamõtteta. Moonika sarnaneb temaga, nii et see tuli mulle loomulikult.

Kuni äi Tiit kord pomises:

— Vaata oma naise poole parem.

Vaikisin. Sellest ajast hoidsin komplimendid endale.

Aga siis ühel korral tulime Moonikaga tema vanemate juurde lõunale. Ja tundsin — midagi on imelik. Helvi vaatas mulle otsa kuidagi… teisiti. Andis silmadega märku. Siis uuesti. Ja veel.

Teesklesin, et ei märka. Aga ämm on järjekindel inimene. Kui ta hakkas mind kampsuni küljest tõmbama, sain aru — vestlusest pole pääsu.

Kutsusin ta kööki — sinna, kus meiega on alati keegi lähedal. Turvaline neutraalne territoorium.

— Raivo, mul on vaja konfidentsiaalset vestlust, — sosistas ta ja vaatas mulle jälle kummaliselt otsa.

— Konfidentsiaalset? Kelle eest?

— No kuidas kelle eest. Esiteks — minu mehe eest. Ja Moonikalegi pole praegu vaja teada, ta on nii emotsionaalne…

Siis midagi klõpsas mu peas.

Mees ei tohi teada. Naine ei tohi teada. Konfidentsiaalne vestlus. Kummalised pilgud.

Liiтsin kaks ja kaks kokku — ja sain täiesti vale vastuse.

— Proua Helvi, — ütlesin nii rahulikult kui suutsin, — ma tean, millest te rääkida tahate. Ja minu vastus on — kategooriline ei.

Ta imestas.

— Kust sa tead?

— Pilgust sain aru. Palun lõpetame selle vestluse. Kui Moonika teada saab — lärmi tuleb küll.

Helvi pomises midagi selle kohta, et tütar on liiga iseseisev. Mina kordasin kindlalt: ei. Punkt.

Kõige imelikum — ämm ei solvunud. Sosistas isegi mulle kõrva, et on minu üle uhke. Mille pärast — ei saanud aru. Aga ei küsinud ka.

See vestlus jäi lahendamata mõistatusena kuskile pea sügavusse.

Mõni nädal läks mööda. Tiit jäi haigeks ja suvilas tuli enne talve laudakatuse parandada. Pakkunud välja appi tulla — mul oli just vaba nädalavahetus, ja tööd — kaheks päevaks.

Suvilast leidsin ka Helvi. Tema pidi õhtul lahkuma, mina jääma ööbima.

Töötasin hommikust saati. Keskpäeval kutsus Helvi lõunale. Köögis lõhnas borši järele — rikkaliku, koduse, sellise, mis paneb kõik unustama.

Istusin maha. Võtsin lusika.

Ja tundsin tema pilku.

Helvi pilgutас silma. Ja alustas:

— Raivo, kuni Moonika pole kohal, äkki meie…

Ma viskаsin lusika maha.

See, mis juhtus edasi — pole minu elu parim hetk. Karjusin. Häbenesin teda. Ütlesin asju, mida nüüd ei tahaks öeldud olla. Selle kohta, et armastan oma naist. Selle kohta, et sellised ämmad… No saate ise aru.

Helvi istus jahmunult. Üritas mind rahustada. Mina raevutsesin veel rohkem.

Ja siis ütles ta väga vaikselt:

— Raivo, kallis. Ma pakkusin — kuni Moonika pole kohal — võtta kumbki tilk koduviinat lõuna juurde. Mida sina mõtlesid?

Vaikus.

Väga suur vaikus.

Vaatasin lauale. Seal seisid kaks väikest klaasi ja pudel koduveini. Seisid seal kogu aeg. Lihtsalt ei pannud tähele.

Punetus, mis mu näole tuli, polnud kindlasti kuumusest.

Helvi — imeline naine — ei kasutanud olukorda ära. Ta keeras kõik naljaks ja varsti naersime pisarateni. Tõsi, pärast seda, et häbistress maandada, tühjendasin poole selle pudeli.

Kui olin juba lõõgastunud, meenус mulle see esimene kummaline vestlus. Ja otsustasin küsida.

— Proua Helvi… Mida te mulle siis pakkusite, esimest korda? Kui ütlesite, et Tiit ja Moonika ei tohi teada?

Ta naeris.

— Tahtsin teile oma auto anda. Mul pole seda üldse vaja. Aga Tiit võttis seisukoha — kui vaja, ostku välja. Ja sinu Moonika on samasugune iseseisev, ei võtaks kingitust vastu. Nii tahtsingi sind veenda, et teeksime näo, nagu oleksid maksnud…

Vaikisin kaua.

Mulle meeldis see Helvi maastur väga.

Nagu kiusamiseks — eelmisel nädalal müüs Helvi selle naabrile maha.

Aga teie — kas olete kunagi olukorrast vale järelduse teinud ja hiljem kahetsenud? Kuidas sellest piinlikust hetkest välja tulite?