Pärast insulti muutus mu mees täiesti teiseks inimeseks. Mõnikord ei tundnud ta mind hommikuti ära. Aga sel päeval, kui palatisse tuli noor õde, ütles ta lause, mida ei suutnud kogu öö unustada…

Minu nimi on Aino. Olen 70-aastane ja elan Tartus.

Endelga oleme abielus olnud nelikümmend seitse aastat. See pole olnud filmilik abielu — olid oma halvad ajad, pikad vaikused, tülid pisiasjade pärast mis mõlemale tundusid sel hetkel olulised. Aga alati olime seal. Tema minu jaoks, mina tema jaoks. Nii lihtne ja nii keeruline.

Insult oli märtsis. Teisipäeva hommikul, kodus, hommikusöögi ajal. Olin köögis ja kuulsin kummalist häält. Kui elutuppa läksin, oli Endel põrandal.

Ma ei kirjelda mis edasi järgnes. Ütlen ainult et oli palju ootamistunde, palju haiglakoridore, palju arstide nägusid kes püüdsid seletada asju mida ma ei suutnud päriselt mõista.

Jäi ellu. Aga midagi muutus.

Mälu sai kannatada. Mitte kõik — vanad asjad mäletas, vahel isegi selgemalt kui varem. Aga olevik libises käest. Mõnel päeval vaatas ta mulle otsa nagu tuttavale inimesele keda ei suuda täpselt paigutada. Mõnikord ütles mu nime, mõnikord küsis kes ma olen.

Need päevad olid kõige raskemad.

Istusin ta kõrval, hoidsin käest, ja ta vaatas mind selle viisakas pilgus kellel pole tahtmist võõraga ebaviisakas olla. Ja mõtlesin — nelikümmend seitse aastat. Nelikümmend seitse aastat ja ta ei tunne mind ära.

Arstid ütlesid et see on normaalne. Et on paremaid ja halvemaid päevi. Et lootust ei tohi kaotada. Mina noogutasin ja läksin siis tualetti nutma et ta ei näeks.

Kuus nädalat oli nii läinud kui juhtus see õe lugu.

Ta nimi oli Kairi. Oli ehk kakskümmend viis aastat vana, võib-olla vähem. Tumedad juuksed kokku seotud, heledad silmad, kiire ja loomulik naeratus. Tuli hommikul Endeli näitajaid kontrollima nagu iga päev.

Mina istusin nurgatoolil, mantel veel seljas sest olin just tulnud.

Endel vaatas teda kui ta sisse astus. Siis vaatas mind.

Ja siis juhtus midagi mida ei osanud oodata.

Kortsutas kulmu — see tema žest kui ta millegi üle keskendub. Tunnen seda hästi, nelikümmend seitse aastat koos. Vaatas õde, siis mind, siis uuesti teda.

Ja ütles, osutades mulle käega:

— See on minu naine. Ta on kõige ilusam.

Kairi naeratas ja jätkas oma tööd ilma et oleks rohkem tähelepanu pööranud.

Mina ei suutnud liigutada ühtegi lihast.

Endel pöördus uuesti akna poole nagu poleks midagi erilist öelnud. Nagu oleks see kõige tavalisem asi maailmas.

Hiljem küsisin Kairilt kas Endel oli talle midagi öelnud enne minu tulekut. Ta ütles et ei, midagi tavapärasest erinevat polnud.

Sel õhtul, koju jõudes, istusin diivanile ja ei teinud pikka aega midagi.

Mõtlesin Kairile. Et tal on tumedad juuksed nagu minul olid kakskümmend viie aastasena. Et tal on heledad silmad nagu minul. Et ta kõnnib kiiresti ja sirge seljaga, täpselt nagu mina nooruspõlve fotodel.

Endel ei mäletanud sel päeval mu nime.

Aga midagi temas — midagi sügavamat kui mälu, vanemat kui nimed ja kuupäevad — nägi seda tüdrukut ja teadis et ta sarnaneb kellegagi keda armastab. Ja pöördus teda otsima. Ja leidis minu.

Ei oska seda paremini seletada.

Tean ainult et nutsin sel ööl nii nagu polnud nutud kuue nädala jooksul. Mitte kurbusest. Millestki muust. Sellest nimeta asjast mis juhtub kui saad aru et ühe inimese armastus suudab üle elada peaaegu kõik — isegi selle ajuosa mis hoiab nimesid.

Järgmisel hommikul kui haiglasse jõudsin, vaatas Endel mulle otsa ja ei öelnud midagi.

Aga võttis käest kinni.

Ja pigistas.

Nagu alati.

Kas oled kunagi tundud et keegi armastab sind viisil mis ulatub kaugemale sõnadest — kaugemale isegi sellest mida nemad ise suudaksid seletada?

Kui see lugu puudutas su südant — vajuta ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.