Mu mees ei osanud kunagi ilusaid asju öelda. Aga iga hommik 43 aasta jooksul keetas ta mulle kohvi ja pani lauale. Sain sellest aru alles siis, kui teda enam polnud

Minu nimi on Piret. Olen 72-aastane ja olen elanud üksi kaheksateist kuud.

Andres ja mina abiellusime 1980. aastal Tartus, väikeses kirikus, tagasihoidliku pulmapeoga. Olime noored ja raha polnud palju. Pruutreisiks sõitsime nädalavahetuseks Pärnusse, sest rohkemaks ei jätkunud.

Andres oligi selline — ilma uhkusteta. Elektrik kogu elu, vaikne, väheste sõnadega. Ta ei olnud mees, kes hommikuti ütleb ma armastan sind, ega üllata sind lilledega tavalise teisipäeva õhtul. Sõbrapäeval tõi ta alati sama šokolaadikarbi, selle punase, mis müüdi Konsumiast, ja oli rahul. Mina ütlesin talle mõnikord, naljatledes, et ta on kõige vähem romantiline mees Eestis. Ta kehitas õlgu ja jätkas oma asju.

Aga iga hommik, eranditult, tõusis Andres enne mind.

Täpselt mis kell — ei tea, sest magas veel. Tean ainult seda, et kui tulin alla kööki, oli kohv valmis. Mitte keedukannus ootamas — minu tassis, juba valatud, õigel temperatuuril, suhkur sees, sest ta teadis, et mina ei taha seda segada. Ja kõrval, kui oli, küpsis või tükk sellest, mis parasjagu oli. Ilma sõnagi. Ilma tänust ootamata.

Ma pidasin seda iseenesestmõistetavaks.

Aastaid pidasin seda täiesti iseenesestmõistetavaks.

Oli hommikuid, mil ma teda isegi ei vaadanud. Võtsin tassi, vaatasin telefoni, mõtlesin, mis on teha. Olid ajad, mil ma ei öelnud tere isegi siis, kui olime millegi pärast tüllis. Ja tema seal, oma valmis keedetud kohviga, vaikides.

Meil oli oma raskeid perioode, nagu kõigil. Aastaid, mil rääkisime ainult vajalikust. Tülid, mis kestsid päevi. Hetki, mil mõtlesin, et meil pole midagi ühist. Ta oli väga omaette, väga kinnine, vahel raske mõista.

Aga kohv, alati.

Andres suri eelmisel aastal veebruaris. Insult. Kiiresti, ilma kannatusteta, öeldi. Minu jaoks ei olnud see kiire. Minu jaoks oli see järsku ja hoiatuseta ja ilma et oleksin saanud midagi öelda.

Esimesed päevad ei mäleta hästi. Inimesed majas, lapsed, paberimajandus. Korter täis rahvast ja siis äkki tühi.

Esimesel hommikul, mil ärkasin üksi, tulin alla kööki mõtlemata. Jäin seisma kustutatud kohvikeetja ees.

Siis see juhtus.

Ei tea, kui kaua seisin paigal. Piisavalt kaua, et jalad põrandaplaatidel ära külmetusid. Mõtlesin kõigile hommikutele. Nii mitu korda olin selle tassi võtnud teda vaatamata. Midagi ütlemata. Mõistmata, mida ta mulle 43 aasta jooksul iga päev ütles.

Sest Andres ei osanud öelda ma armastan sind sõnadega.

Aga ta tõusis enne mind iga hommik, et minal ei peaks kohvi ootama.

Mitu kuud ei suutnud ma seda kohvikeetjat kasutada. Jõin kohvi all baaris või tegi tütar Eha, kui tuli külla. Ühel päeval küsis Eha, miks ma kodus oma oma ei kasuta. Ei osanud hästi seletada. Ütlesin, et see on katki.

See ei olnud katki.

Lihtsalt selle üksinda sisselülitamine tundus liiga palju.

Õppisin tasapisi. Kõigepealt kohv, siis muud asjad. Ühe tassi nõudepesumasinasse panema. Punast šokolaadikarpi sõbrapäeval mitte ostma, sest polnud kedagi, kellele anda, ja enda jaoks tundus see mõttetu.

Ühel pühapäeval tuli vanem poeg Jüri lastelastega. Sõime kõik koos köögis hommikusööki. Tegin kohvi kõigile. Ja väike lapselaps, kellel on kuus aastat, ütles, et see on väga hea.

Naersin. Ja siis nutsin, aga läksin vannituppa, et ei nähtaks.

Nüüd teen kohvi iga hommik. Valan selle samasse tassi. Istun samas toolil.

Ja on hommikuid, mil mõtlen, et olin väga rumal. Et mul oli 43 aastat hommikuid ja ma ei pööranud tähelepanu. Et armastus ei tule alati ilusate sõnade ja lillede ja küünaldega õhtusöökidega. Mõnikord tuleb ta vaikselt, enne kui ärkad, suhkur juba sees, et sa ei peaks seda otsima.

Oleks pidanud talle ütlema.

Kas või korra oleks pidanud ütlema: Andres, ma tean, mida sa mulle iga hommik ütled. Ja tänan sind selle eest.

Ma ei öelnud.

Ja nüüd teen kohvi üksi ja tean seda.

Kas sinu elus on keegi, kes armastab sind vaikselt, väikeste žestidega, mida sa pole ehk veel märganud?

Kui see lugu puudutas su südant — pane ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.