Emal diagnoositi Alzheimer. Vend Tallinnas, õde Londonis, vend Pärnu lähedal. Kõigil on kiire. Keegi pole kordagi tulnud. Mina üksi — iga päev, vahetan mähkmeid, ei maga öösel, ei lahku kodust. Ja neil jätkub südant saata peregruppi südameid ja kirjutada “ole tugev”. Täna ei suutnud enam ja vastasin neile…

Ema oli alati see kes hoidis kõike koos.

See kes helistas pühapäeviti ilma eranditeta. See kes pani külaskäikudel toidukarbid kaasa. See kes mäletas kõigi sünnipäevi, kõigi lastelaste sõprade nimesid, igaühe lemmiktoite laua taga. Temaga ei läinud miski kaduma.

Nüüd läheb tema ise kaduma.

Diagnoos tuli kaks aastat tagasi. Mõõdukas Alzheimer, ütles neuroloog. Et haigus progresseerub. Et hooldus tuleb korraldada. Et on oluline et perekond oleks kaasatud.

Läksime neljakesi kabinetist välja — mina, vend Priit Tallinnast kes tuli sel päeval, õde Kati videokõne teel Londonis, noorem vend Andres kes elab Pärnu lähedal. Jõime kohvi. Rääkisime mis tuleb teha.

Selles kohvikus, ilma seda otseselt ütlemata, sai selgeks et mina hakkan hoolitsema.

Olen see kes elab kõige lähemal. Kes ei ole lapsi. Kes “saab paremini korraldada.” Keegi ei öelnud nii. Aga kõik said aru.

Kaks aastat on möödunud.

Priit on tulnud ühe korra — jõuludeks, kolm päeva, lahkus 27. detsembril sest tal olid tööülesanded. Kati pole tulnud diagnoosist saati. Ütleb et lennud on kallid, et lastel on kool, et kui saab. Andres elab kahe tunni autosõidu kaugusel ja on tulnud neli korda kahe aastaga.

Neli korda.

Mina ei lahku kodust rohkem kui kaks tundi järjest juba aasta aega. Kui emal on halb öö — ja neid on üha rohkem — tõusen üles kolm, neli korda. Mõnikord saab hommik kätte ja pole üldse maganud. Istun köögis kohviga ja vaatan aknast välja ja mõtlen et ei mäleta millal viimati midagi enda jaoks tegin.

Eelmisel kuul lõpetas ema minu regulaarse äratundmise.

Häid päevi on veel. Päevi mil ta kutsub mind nimepidi ja küsib kas olen söönud. Need päevi hoian nagu midagi kallist.

Aga on teisi päevi. Päevi mil ta vaatab mind nagu võõrast oma kodus. Päevi mil ta kutsub mind Marega — see oli tema õe nimi kes suri kakskümmend aastat tagasi. Päevi mil ta ehmub kui tema tuppa astun ja pean talle väga aeglaselt rääkima kuni ta mind ära tunneb.

Neil päevadel istun pärast koridoris ja nutan vaikselt et tema ei kuuleks.

WhatsAppi grupp on nimega “Perekond ❤️”.

Priit saadab nädalavahetustel fotosid oma lastest. Kati jagab aeg-ajalt retsepte. Andres saadab meeme. Ja kui mina kirjutan uuenduse emast — kas oli halb öö, kas arst muutis ravimeid, kas tuleb uuendada puude tõendit — vastavad kõik kolm südametega ja “ole tugev”, “kui kõva sa oled”, “suur kallistus.”

Suur kallistus.

Tallinnast, Londonis, Pärnu lähedalt.

Eile öösel vahetasin emale mähkme kaks korda. Teisel korral oli kell neli hommikul. Ta ei saanud aru kus on. Nuttis. Rääkisin talle vaikselt, ütlesin et on kodus, et kõik on hästi, et olen siin.

Kell viis istusin köögis. Avasin WhatsAppi grupi.

Priit oli saatnud foto oma lastest rannas. Kati oli pannud alla südame. Andres oli kirjutanud “kui kade olen päikese pärast.”

Ja midagi minus murdus.

Kirjutasin sõnumi. Kustutasin. Kirjutasin uuesti.

Lõpuks saatsin.

See polnud pikk. See oli lihtsalt tõde — mida teen iga päev, mida ei maga, et pole kaks aastat välja saanud, mida tähendab päriselt siin olla. Ja lõpus üks küsimus: Millal te tulete?

Grupp jäi neljaks tunniks vaikseks.

Siis kirjutas Priit et tal on sel kuul palju tööd. Kati ütles et proovib suvel tulla. Andres saatis südame.

Südame.

Panin telefoni kinni. Jäin vaatama ema magamistoa ust.

Ja mõtlesin — temal pole milleski süüd. Ta kasvatas meid kõiki ühtemoodi. Helistas pühapäeviti. Pani toidukarbid kaasa. Mäletas kõigi sünnipäevi.

Ja nüüd lamab ta seal voodis teadmata päris hästi kus on.

Ja siin on ainult mina.

Kas tunnete kedagi kes kannab üksinda lähedase hoolduse koormat kuni teised vaatavad kaugelt? Kuidas toime tulla tundega et vastutus ei jagu võrdselt?

Kui see lugu puudutas teid — jätke ❤️ ja jagage seda kellegagi kes seda täna vajab lugeda.