Kätte maksin lapselapsele kes ei tahtnud minuga tegelda. Jätsin kõik naabrimehele…

Mul on 82 aastat. Tean mida mõtlete. Et selles vanuses peaksin istuma diivanil, ootama et keegi tooks rohud ja olema tänulik et veel hingan.

Aga ma korjan ise aiast kartulit. Pühkigen ise õue. Teen ikka veel suppi ja sõtkun leiba ja elan nii nagu olen elanud kogu elu — oma käte ja oma peaga.

Ja pool aastat tagasi tegin kõige tähtsama otsuse oma elus.

Maja kus elan asub külas kakskümmend kilomeetrit Tartust. Ehitasime selle koos oma mehe Priiduga kahekesi — iga palk, iga kivi, iga aken. Töötasime koidust loojanguni, suvel ja sügisel, kuni seinad kerkisid ja katuse meie pea kohale ilmus. Mul oli kolmkümmend kaks aastat. Priidule kolmkümmend viis. Olime noored, vaesed ja õnnelikud.

Kui meie poeg Andres abiellus, andsime talle korteri Tartus. Palju mõtlemata — nii pidi olema. Perekond kasvab, neil on vaja ruumi. Ja meie jäime siia külla, kus meil kõige parem oli.

Priidu suri kaheksa aastat tagasi. Ühel hommikul ei ärganud enam. Nii lihtsalt — lamas minu kõrval ja läks ära.

Pärast matust tuli Andres. Oli kolm päeva, ajas paberid korda, lubas et helistab, et tuleb, et ma ei tunne end üksi.

Viimane kord nägin teda kaks aastat tagasi. Jõuludeks. Saatis lapselapse Markoga poest toitu ja tervitused. Marko oli kakskümmend minutit. Jõi kohvi. Küsis kas tervis on korras. Läks ära.

Neil kaheksal aastal tuli katus kaks korda parandada. Veetorustik läks katki. Aed vajus. Korstnat pidi puhastama. Õu kasvas kinni. Iga kord helistasin Andresele. Iga kord kuulsin sama — ema, praegu ei saa, ema, vaatame, ema, lepime kokku.

Leppisime kokku. Ainult mitte temaga.

Rein elab kõrval majas — tema vanemad on ka külavest kuigi nemad ise on juba aastaid linnas elanud. Tal on kakskümmend kaheksa aastat. Töötab ehitusel. Nädalavahetustel tuleb külla vanavanemat vaatama.

Esimest korda tuli ta minu juurde kolm aastat tagasi — nägi mind redelil midagi parandamas ja küsis kas saab aidata.

Sellest ajast on ta siin.

Parandas katuse. Seadis aia korda. Lõikas puid. Ostis rohud kui murdsin pahkluu ja olin kolm nädalat kõndida ei suutnud. Nädalavahetustel ilmus nii lihtsalt — küsima kas kõik on hästi, kas midagi vaja.

Kord pakkusin talle raha. Keeldus. Ütles midagi mida ma ei unusta iialgi:

— Proua Aino, te olete mulle nagu vanaema. Ärge muretsege.

Nagu vanaema.

Sel päeval polnud mu päris lapselaps mulle helistanud.

Pool aastat tagasi läksin notari juurde. Priidu ja minu maja — mis sellest veel järel oli, maa, säästud — jätsin kõik Reinule.

Andresele — mitte midagi. Markole — mitte midagi. Reinule — kõik.

Notar küsis kas olen kindel. Ütlesin — nii kindel nagu kui ehitasime selle maja oma kätega.

Kirjutasin alla.

Ei tea kuidas Marko teada sai. Võib-olla naabrid. Võib-olla otsis ise. Aga ühel hommikul helistas.

Jäi mõneks ajaks vait. Siis ütles:

— Vanaema, sa ei saa seda teha.

Esimest korda kaheksa aasta jooksul nimetas ta mind vanaemaks.

— Olen juba teinud — vastasin.

— Aga me oleme perekond. Me oleme teie lähedased.

Istusin köögilaua ääres ja vaatasin aknast välja aeda. Sama aed mida kaevasin Priiduga viiskümmend aastat tagasi. Sama õunapuurida mida koos istutasime.

— Andres — ütlesin vaikselt. — Perekond on need kes on kohal. Mitte need kes ilmuvad siis kui neile kasulik on.

Ta tahtis vaielda. Rääkis tööst, lastest, sellest kui keeruline kõik oli olnud. Kuulasin lõpuni.

Siis ütlesin:

— Sa tulid hilja. Umbes kakskümmend aastat hilja.

Ja katkestasin kõne.

Rein ei tea testamendist veel. Pole talle öelnud. Ei taha et see muudaks meie suhet — et kui tuleb mind vaatama näeks pärandit mitte mind.

Tuleb ikka. Sel laupäeval parandas värava. Tõi koogi mille küpsetas tema vanaema. Istusime köögis ja jõime teed ja rääkisime tühiasjadest — ilmast, koertest, sellest et sel aastal kasvas metsas palju seeni.

Need vestlused on kõige paremad.

Võib-olla pole rikas. Võib-olla olen vana. Võib-olla olen üksi.

Aga tean üht kindlalt — maja kus veetsin kogu elu läheb sellele kes seda väärib.

Mitte sellele kes ainult ootas.

Ja teie — kas arvate et on õige jätta kõik võõrale inimesele mitte lastele? Või on asju mida perekond ei tohiks kunagi unustada?