Mu poeg ei helistanud mulle kolm kuud. Arvasin, et tal on tööd palju. Lõpuks sõitsin tema juurde ilma ette teatamata. Ukse avas mulle võõras naine — ja see, mida ta mulle ütles, murdis mu täielikult…

Mu poeg ei helistanud mulle kolm kuud. Kui ma sel päeval poleks Tartu bussi istunud, oleksin tõenäoliselt veel kaua toitnud ennast valega, et Markoл lihtsalt pole aega.

Et töö, et projekt, et noored elavad nii — kiiresti ja unustavad emale helistada. Aga ma istusin. Ja see, mida ma tema ukse ees nägin, pööras mu elu pea peale.

Algas see süütult. Tavaliselt helistas ta pühapäeviti, umbes lõuna ajal — minu kanasupi ja tema hommikukohvi vahel. Mõnikord saatis nädala sees sõnumi — küsis, kuidas rõhk on, kas käisin arsti juures, kas Tiiu alumiselt korruselt ikka lärmi teeb. Sellised tavalised asjad. Pärast Priidu surma said need kõned mulle nagu hingamine. Ainus asi, millest kinni hoida.

Kuuskümmend üks aastat, neli aastat lesepõlve, kolmkümmend kaks aastat tööd Tallinna linnavalitsuse maakorraldusosakonnас — ja siis äkki pension, tühi korter ja vaikus, mida täitis ainult see üks pühapäevane kõne.

Mais lõpetas Marko helistamise. Ma ei hakanud kohe muretsema. Esimene nädal — arvasin, et unustas. Saatsin sõnumi. Vastas lühidalt: „Palju tööd, helistan tagasi.” Ei helistanud. Teine nädal — jälle sõnum. „Kõik korras, ema, räägime.” Kolmas — vaikus. Helistasin, ei võtnud vastu. Vastas alles mõne tunni pärast, lühidalt, nagu kirjutaks keegi teine tema eest.

Sõbranna Moonika, kellega käisime võimlemises kultuurikeskuses, ütles mulle otse:

— Aino, sõida tema juurde. Midagi on valesti.

— Võib-olla on tal tüdruksõber ja ta ei taha öelda, — kaitsesiti teda rohkem enda ees kui Moonika ees.

— Siis peaks ta seda rohkem helistama, — kehitas ta õlgu.

Aga ma lükkasini edasi. Sest Marko ei armastanud üllatusi. Veel Priidu eluajal, kui me kord ilma ette teatamata tulime, tegi ta sellise näo, nagu oleksime ta millegi kohutava pealt tabанud, aga tal oli lihtsalt köögis segamini. Selline ta oli — vajas oma ruumi. Ma sain sellest aru. Või nii mulle tundus.

Augustis ei suutnud ma enam vastu pidada. Ostsin pileti bussile Tallinn–Tartu, kaks tundi sõitu. Võtsin purgi oma aprikoosimоosi ja kohupiimakоogi, sest Marko armastas mu kooki veel kooliajast saati. Sõitsin ja mõtlesin, mida talle ütlen. Et igatsen. Et ta ei pea iga päev helistama, aga kord nädalas — see pole ju palju. Et olen tema ema, mitte koorem.

Tulin trepikotta umbes kolme ajal. Kolmas korrus, uks paremal, pruun vaip kirjaga „Tere tulemast”, mille ostsin talle korteri sisseõnnistamiseks.

Vaipa polnud.

Selle asemel lamas hall vaip ilma kirjata. Helistasin uksekellale. Ukse avas võõras naine — umbes kolmekümneaastane, tumedad juuksed lõigatud „bobuks”, dressides ja teekarbi käes.

— Tere, otsin Marko Tamme, — ütlesin veel rahulikult.

Naine kissitas silmi.

— Siin pole ühtegi Markot. Elan siin pool aastat.

Seisin seal selle koogikarbiga kilekotis ja moosipurgiga ja ei suutnud hinge tõmmata. Naine — Kadi, nagu ta hiljem tutvustas — laskis mu sisse, sest arvatavasti nägin välja, nagu hakkaksin kohe minestama.

Korter oli teistsugune. Mööbel teistsugune, kardinad teistsugused, isegi seinad ümber värvitud. Midagi sellest, mida mäleta sin. Minu poja jälge polnud kusagil.

Kadi üüris korterit agentuuri kaudu. Omanikku isiklikult ei tundnud, kõik käis vahendaja kaudu. Andis mulle numbri. Helistasin kohe, tema diivanilt, millel pool aastat tagasi istus Marko.

Vahendaja kinnitas — Marko Tamm üüris oma korteri välja veebruaris. Ei, kirjavahetuse aadressi ei jätnud. Jah, maksab regulaarselt, ülekanne Eesti kontolt.

Tulin Tallinna tagasi viimase bussiga. Ei nutnud. Olin liiga uimane, et nutta. Mu poeg — ainuke laps, see, kes hoidis mul käest Priidu matustel, kes aitas mul maksudeklaratsiooni täita, kes ütles „ema, saad alati minu peale loota” — oli kolinud välja, üürinud oma korteri võõrale naisele ja ei öelnud mulle sõnagi.

Kolm päeva ei helistanud. Tahtsin, et tema helistaks. Ta ei helistanud.

Neljandal päeval kirjutasin lühidalt: „Käisin Tartus. Tean, et sa ei ela enam Riia tänaval. Helista.”

Helistas tagasi tunni aja pärast. Esimest korda kolme kuu jooksul kuulsin ta häält otse, mitte salvestatud automaatvastajast.

— Ema, ma… vabanda. Oleksin pidanud ütlema.

— Kus sa oled?

Vaikus. Pikk, raske vaikus.

— Helsingis. Soomes. Märtsist saati.

Istusin köögitoolile. Akna taga riputas naaber rõdul pesu. Maailm nägi välja normaalne, aga minu oma lagunes just.

Marko rääkis kaua. Et pärast isa surma tundis end alla surutuna. Et mu kõned, mu küsimused rõhu kohta, mu koogipakid posti teel — et see kõik kägistas teda. Et ei osanud mulle seda öelda, sest teadis, et see murrab mu. Nii valis ta halvima tee — põgenemise.

— Tundsin, et kui ma ei lahku, lämbun, — ütles ta vaikselt. — Mitte sinust, ema. Sellest, et pidin olema isa asendaja. Et pidin selle tühimiku täitma.

Tahtsin karjuda. Tahtsin öelda, et pole seda kunagi temalt palunud. Aga kui sulgesin silmad ja mõtlesin ausalt — nägin neid kõiki pühapäevaseid kõnesid, mil rääkisin talle igast päevast, igast arsti visiidist, igast arvest. Nagu oleks ta mu abikaasa, mitte poeg.

Seda ei öelnud valjusti. Polnud selleks veel valmis.

— Tule jõuludeks, — ütlesin ainult.

— Tulen, ema.

Panin toru ära ja istusin selles köögis väga kaua. Kook, mille viisin Tartusse, seisis laual puutumata. Sõin tüki ise ära. Oli hea. Alati oli hea.

Marko tuli detsembris. Istus jõululaua ääres minu vastas — Priidu kohal, aga mitte enam tema asendajana. Täiskasvanud mehena, kes tegi midagi kohutavat, aga kellel olid selleks oma põhjused. Helsingist me jõululaua ääres ei rääkinud. Ehk räägime kunagi. Ehk mitte.

Moonika küsib minult mõnikord, kas andsin talle andeks. Ma ei oska vastata. Tean ainult, et kui ta nüüd pühapäeviti helistab — ja helistab regulaarselt — püüan lühemalt rääkida. Ja küsin sagedamini, kuidas tal läheb, selle asemel et rääkida, kuidas mul läheb. See pole palju. Aga kuskilt peab alustama.

Mõnikord on suurim armastus, mida ema saab täiskasvanud lapsele anda — lasta tal lahkuda. Isegi kui keegi pole teda õpetanud, kuidas seda teha.

Kas teie oskate lahti lasta inimestest, keda armastate? Kas armastus võib vahel muutuda koormaks — ilma et me seda ise märkaksime?