Kümme aastat kogusin hoiusele raha oma matuste jaoks — et lastel ei oleks kulutusi. Hiljuti rääkisin sellest pojale ja kahetsesin seda väga…

Kümme aastat kogusin hoiusele raha matuste jaoks — et lastel ei oleks kulutusi. Rääkisin sellest pojale. Järgmisel päeval helistas ta ettepanekuga kanda raha paremini intressitava konto peale.

Kui ma sel õhtul hoiusest ei oleks maininud, lamaks see raha endiselt rahulikult pangas, oma otstarvet ootamas. Aga mina — rumal, naiivselt usklik ema — otsustasin olla oma poja vastu aus. Ja see oli minu suurim viga.

Kõik algas vestlusega tee juures. Rasmus tuli minu juurde pühapäeval, mis iseenesest oli imelik, sest aastaid käis ta mul külas kõige rohkem kord kuus. Istus köögis, jõi sidruniga teed, sõi kohupiimakooки, mille olin tema jaoks küpsetanud, ja rääkis naisest, lastest, vannitoa remondist. Tavaline, soe poeg. Selline, keda olin alati tahtnud.

Ei tea, miks just siis mul see välja libises. Võib-olla sellepärast, et mõni päev varem olin käinud raamatukogu kolleegi matustel, kus töötasin kolmkümmend kaks aastat.

Helvi oli kuuekümne kaheksa aastane, suri ootamatult, ja tema lapsed pidid kiirustades matusekuludeks raha kokku koguma. Nägin nende abituid nägusid Viljandi kalmistul, seda kiirustamist, neid sosistatud vestlusi kulude üle. Ja mõtlesin — minu lapsed seda ei koge, sest mina olen end kindlustanud.

„Tead, Rasmus,” — ütlesin, talle teist klaasi täites, — „mina kogun hoiusel raha. Kümme aastat. Oma matuste jaoks.”

Mäletan, kuidas ta klaasi alustassile tagasi pani. Vaatas mind hetke, nagu ei mõistaks.

„Ema, millest sa räägid?”

„Sellest, et te ei peaks muretsema, kui mind enam pole. Et kõik oleks väärikas. Kirst, lilled, leinalauas istumine. Et keegi ei peaks laenama.”

Rasmus vaikis. Keeras lusikast sõrmedega, ja siis ütles midagi, mis kõlas mõistlikult — nagu kõik, mida ta ütles.

„Kui palju sul sellel hoiusel on, ema?”

Ütlesin talle. Kümme aastat säästmist tagasihoidlikust pensionist, iga kuu natuke kõrvale panemist, talvesaabastest loobumist, sanatooriumireisist loobumist. See polnud varandus, aga minu jaoks — kogu kapital.

Rasmus noogutas, ja järgmisel päeval helistas.

„Ema, rääkisin Kaitiga,” — alustas ta oma rahulikul, asjalikul toonil. Kaiti on tema naine, töötab mingis finantsettevõttes. — „Sinu hoiusel on halb intressimäär. Nüüd on palju paremaid võimalusi. Saan sulle avada kogumiskonto parema protsendiga. Raha töötab, selle asemel et lihtsalt lamada.”

Kõlas loogiliselt. Rasmus oli alati see tark, haritud poeg. Mina kolmekümne kahe aasta järel raamatukogus ei tundnud end rahanduse eksperdina. Arvud väsitasid mind, ja internetipangandus oli minu jaoks mõistmatu maailm.

„Aga kuidas nii — sinu kontole?” — küsisin.

„Ema, see on formaalsus. Konto on minu nimel, aga raha on sinu. Kui vajad — kannan sekundiga üle.”

Usaldasin teda. Sest see on minu poeg. Sest vahetasin talle mähkmeid, õpetasin lugema, käisin lastevanemate koosolekutel, pesin talle särke, kui ta Tartus õppis ja tõi kotitäied määrdunud riideid. Kes teda ei usaldaks, kui mitte tema enda ema?

Läksime koos panka. Lõpetasin hoiuse. Rasmus kandis raha oma kontole. Sain põsele musukese ja kinnituse, et „kõik on turvaline.”

Esimestel kuudel ei muutunud midagi. Rasmus helistas nagu tavaliselt — kord, kaks korda nädalas. Küsis tervise, vererõhu, ravimite kohta. Tavaline poeg. Armastav poeg.

Siis hakkasid ilmuma väikesed märgid. Kõigepealt Rasmus ja Kaiti vahetasid auto. Siis läksid puhkusele — mitte Pärnusse nagu tavaliselt, vaid kuskile Kreekasse. Siis pani Kaiti Facebooki uue köögi fotod — valged kapid, kivitasapind, midagi, mis nägi välja kallis.

Ma ei seostanud fakte. Minu poeg teenib, tema naine teenib, neil on õigus paremale elule. Aga kuskil sees — seal, kus emadel on see sensor, mida ei saa välja lülitada — hakkas sügelema.

Novembris, pärast hingedepäeva, küsisin Rasmuselt otse. Seisime kalmistul tema isa Vello haua juures, kes lahkus kuus aastat tagasi. Parandsin krüsanteeme vaasis, ja Rasmus seisis käed jopetaskutes.

„Rasmus, aga need matusterahad — kui palju neid nüüd on? Kasvasid natuke nende intressidega?”

Vaikus. Selline tihe, märg vaikus, nagu see novembrine hommik.

„Ema, räägime sellest kodus.”

Aga kodus me ei rääkinud. Mitte sel päeval, mitte järgmisel. Alles kaks nädalat hiljem, kui helistasin kolmandat korda sama küsimusega, ütles Rasmus midagi, mis võttis mul hinge kinni.

„Ema, need rahad — need on meie ühised peresäästud. Minu, Kaiti, sinu. Me hoolitseme sinu eest, seega on loomulik, et rahandus on meil ühine.”

Istusin tugitoolil — samas, kus Vello istus, kui veel elas. Akna taga vastasmajas rõdud, kuivatusriiulid, tuvid aknalaual. Kõik sama nagu alati. Ainult mina tundsin äkki, kuidas muld jalge alt libiseb.

„Rasmus, ma kogusin seda raha kümme aastat. Matuste jaoks. See pole ühised peresäästud.”

„Ema, ära dramatiseeri. Keegi ei röövita kedagi siin. Lihtsalt haldame seda ühiselt, sest nii on parem. Kui vajad — saad.”

„Kanna mulle see tagasi.”

„Praegu ei saa. Osa läks… investeeringutesse. Aga paneme kõrvale, rahulikult.”

Investeeringud. Kaiti uus köök. Kreeka. Auto. Minu kümme aastat säästmist, minu loobutud sanatoorium, minu vanad saapad, milles käisin veel kaks talve — kõik see muutus kivitasapinnaks ja puhkuseks Vahemere ääres.

Ei nutnud. Mitte kohe. Kõigepealt läksin kööki, lülitasin veekeetja sisse ja vaatasin, kuidas vesi keema hakkab. Ja alles siis — selle naljakate, igapäevase podisemise juures — tundsin, kuidas midagi minus rebeneb. Mitte süda. Midagi hullemat. Usaldus.

Helistasin tütrele Annele, kes elab Rakvere lähedal. Anne on kolm aastat vanem kui Rasmus, tal on oma mured — mees, kes palju töötab ja vähe teenib, kolm last, laen. Ei ole minult kunagi raha palunud. Mitte kunagi.

„Ema, sa naljated,” — ütles ta, kui talle rääkisin. — „Ta võttis sinu matusteraha? Sinu enda matuste raha?”

„Ei võtnud. Mina andsin talle.”

„Sest ta ütles, et intress on parem! Ema, see on…”

Anne ei lõpetanud. Kuulsin, kuidas ta raskeelt hingab toru sisse. Siis ütles vaikselt:

„Ma räägin temaga.”

„Ei,” — vastasin. — „Mina ise.”

Möödus kuu. Rasmusele ei helistanud kordagi. Tema ka mitte. See vaikus oli kõige hullem — sest kinnitas seda, mida ei tahtnud teada. Et minu pojal pole häbi.

Lõpuks sõitsin tema juurde. Buss Viljandist, siis trolibuss. Seisin nende korteri ukse ees, kus on see uus köök, ja vajutasin kellanuppu.

Avas Kaiti. Naeratas oma sile naeratusega, kutsus sisse, pani kohvi valgesse tassi sellele kivitasapinnale. Istusime kolmekesi laua taga, mina ühel pool, nemad teisel. Nagu kohtuistungil.

„Tahan oma raha tagasi saada,” — ütlesin. Ilma sissejuhatuseta, ilma sidruniga teeta, ilma kohupiimakoogita.

Rasmus vaatas Kaitile. Kaiti vaatas Rasmusele. See nende mõistev pilk — tundsin seda. Nii vaatavad inimesed, kes on juba eelnevalt kokku leppinud, mida ütlevad.

„Ema, raha töötab. Kui saame, tagastame. Aga praegu ei saa.”

„Millal?”

„Anna meile aega.”

Aega. Mul on seitsekümmend aastat ja tagasihoidlik pension. Kui palju aega anda?

Tulin bussiga tagasi. Vaatasin aknast väljuvaid põlde, neid paljaid puid, taevast, mis nägi välja nagu must rätt. Ja mõtlesin Vellole. Mida ta ütleks? Ilmselt oleks vihane. Ilmselt oleks sõitnud Rasmusele ja asjad selgeks rääkinud. Aga Vellot pole, ja mina pole Vello.

Järgmisel päeval läksin juristi juurde. Noor mees, kontor kesklinna kõrval, diplomid seinal. Kuulas mind kannatlikult, tegi märkmeid, ja siis ütles, et asi pole lihtne. Kandsin raha üle vabatahtlikult. Pole lepingut, pole kirjalikku tagasimaksmise kohustust. Võin proovida kohuteed — alusetu rikastumine, nii ta nimetas. Aga see võtab aega, maksab ja pole garantiisid.

Läksin büroo juurest välja ja istusin pingile. Keegi oli jätnud ajalehe. Puhus tuul. Ja mõtlesin — kuidas see nii on, et seitsekümmend aastat olin aus naine, pole kedagi petnud, aga pettis mind see, kellele õpetasin ütlema „ema”?

Täna on veebruar. Raha pole tagasi saanud. Rasmus helistab nüüd sagedamini — lühikesed, tühjad kõned, küsimused tervise kohta, vererõhu kohta. Nagu poleks midagi juhtunud. Nagu neid rahasid poleks kunagi olnud.

Anne tuleb iga kahe nädala tagant Rakverest, toob mulle lõunat mitmeks päevaks, aitab ostudega. Rasmusest ei räägi. Mina ka mitte.

Kogun jälle. Vähe, sest pensionist ei jää peaaegu midagi järele. Aga kogun. Ostsin ümbriku — tavalisе, valge ümbriku — ja peitsin selle sahtlisse teki alla. Keegi ei tea sellest. Ükski poeg, ükski tütar, ükski pank parema intressimääraga.

Sellele ümrikule kirjutasin: „Matuste jaoks. Mitte puutuda.”

Ja seekord ei räägi kellelegi.

Aga teie arvates: kas lapsele saab andestada, kes kasutas ema usaldust ära — ja kas on vahet, kas ta võttis raha pettusega või andis ema ise, uskudes tema sõna?