Abikaasa lahkus pärast kahtkümmet kaheksat aastat, sest — nagu ta ütles — „tahab veel elada”. Hakkasin istutama tomateid, et käed hõivata. Sel aastal otsustasin müüa konserve kohalikul turul

Andres pani kohvri ukse juurde neljapäeval, vahetult pärast lõunat. Isegi taldrikut ei viinud kraanikausi juurde. Vaatasin seda kohvrit — tumesinist, ostetud reisiks Kreekasse üheksa aastat tagasi — ja tundsin, et näen seda esimest korda. Nagu oleks see seni rahulikult kapis seisnud ja oma suurt hetke oodanud.

— Valve, ma austan sind, — ütles ta eikusagil, esikus jope käes. — Aga ma tahan veel elada.

Ma ei karjunud. Ma ei nutnud. Ütlesin ainult: „Taldrik on laual” — ja läksin kööki nõusid pesema. Seina tagant paukus uks. Istusin tooli peale ja kakskümmend minutit vaatasin veetilka, mis kraanist rippus ega tahtnud kukkuda.

Kakskümmend kaheksa aastat. Kolm last — Piret, Jüri, Madis. Ühine laen, makstud kolm aastat tagasi. Kahetoaline korter Viljandis, Valuoja tänaval. Ja aiamaatükk number nelikümmend kuus Viljandi Männimäe aiandusühingus, mida Andres armastas nagu neljandat last, ja mida mina kogu südamest vihkasin.

Sest see oli alati tema aiamaatükk. Tema tomatid, tema kurgid, tema roheks värvitud aiamaja üle kahe aasta. Mina olin mõeldud võileibu tegema, mida ta kilekotis kaasas kandis, ja kuulama, kuidas ta naabritele rääkis, et „minu naine ei ole aianduse tüüp.”

Kakskümmend aastat töötasin vahetustega toiduainete tehases — hommikul tõusin neljaks, tulin tagasi pärast kahte — ja viimane asi, mida vajasin, oli mullitamine kolmekümnel ruutmeetril.

Kui Andres lahkus, arvasin, et aiamaatükk on esimene asi, millest lahti saan. Las ta võtab. Las istutab seal oma tomateid selle uuega, sest oli uus, muidugi oli uus — Krista, nelikümmend kolm, tema firma raamatupidamisest. Klassika nagu ajakirjast.

Aga Andres ei tahtnud aiamaatükki. Ütles telefonis, et see on „etapp, mille ta sulgeb.” Kristal oli korter terrassiga uues majas. Milleks neile aiamaja eterniidist katusega?

Lapsed ka ei tahtnud. Piret elas Pärnus ja tal oli oma elu. Jüri raputas pead — „Ema, mul pole aega peenardele.” Madis, noorim, õppis Tartus ja ei vastanud üldse telefonile.

Jäin aiamaatükiga nagu soovimatu koeraga pärast lahutust.

Esimest talve pärast Andrese lahkumist mäletan nagu une läbi. Käisin tööl, tulin tühja korterisse tagasi, sõin leiba võiga kraanikausi kohal. Tehase kolleegid sosistasid selja taga, ja Aino pakendamisest ütles mulle otse näkku: „Valve, võta end kokku, sest näed välja nagu matustelt tulnud.”

Tal oli õigus. Nägin välja nagu matustelt, sest tundsin end nagu matustel — ainult et keegi ei surnud, ja ma ei teadnud, keda ma õieti saadan. Andrest? Iseennast kahekümne kaheksa aasta eest? Seda naist, kes uskus, et taldrik laual ja laen makstud on armastuse piisav tõend?

Märtsis, kui lumi natuke sulas, sõitsin aiamaatükile. Ei tea miks. Ehk harjumusest — Andres sõitis alati märtsis „vaatama, mida talv teinud on.” Aiamaja nägi armetu välja.

Värv tuli plaatidena maha, üks aken oli mõranenud, ja peenardel lebas eelmise aasta tomatite kuivanud varsi, mida keegi sügisel ära ei koristanud. Istusin puisele pingile, mis minu all vajus, ja mõtlesin: see ongi täpselt minu elu. Hoolitsemata, räpane, kellegi oma.

Aga siis nägin midagi. Aia ääres, vanade lehtede kihi all, tõusid murulauk ja sidrunmeliss. Iseenesest. Keegi polnud neid istutanud, keegi ei kastelnud, keegi ei palunud — aga nad kasvasid. Kangekaelselt, vaikselt, loata.

Võtsin rehitseja, mis naglas rippes, ja hakkasin rehitsema. Mõtlemata, planeerimata. Käed teadsid iseenesest, mida teha, kuigi kakskümmend aastat teesklesin, et ei tea. Sest tõde on see, et mina kasvasin üles külas Viljandi lähedal, Põltsamaa pool.

Vanaema Leida omas aeda, kus kasvas kõike — maasikatest mädarõikani. Lapsena käisin tema järel kastekannuga ja arvasin, et see on kõige ilusam asi maailmas. Siis kolisin Viljandiisse, menin Andresega kokku, sain töö tehases, ja kuidagi see kastekannuga tüdruk kadus ära.

Sel märtsil leidsin ta üles.

Aprilli ja mai jooksul tegin aiamaatükil midagi, mida Andres ei tunnustanud — istusin maitsetaimi. Basiilikut, tüümiani, münti, piparmünti. Andres kordas alati, et „aiamaatükk on köögiviljade jaoks, mitte nende jampside jaoks.” Maitsetaimede istutamine tomatite asemel oli nagu väike, vaikne revolutsioon.

Ja siis istusin ka tomateid. Aga mitte tavalisi — ostsin vanade sortide seemned, selliseid nagu vanaema Leidail olid. Härja süda, Vaarika hiiglane. Aianduspoe müüja vaatas mind lugupidamisega. „Oh, keegi tunneb asja” — ütles ta. Ja need kolm sõna tegid mulle rohkem head kui pool aastat unerohtu.

Suvel peenrad plahvatasid. Tomatid kasvasid nii, et ei jõudnud süüa. Naabertükilt Salme, seitsmekümneaastane naine igavesti mullaga määrdunud kätega, tuli aia äärde ja ütles:

— Lapsuke, sul on selleks käsi küljes. Tee konserve, muidu läheb kõik raisku.

Salme õpetas mind tegema tomatipüreed nii, nagu tegi tema ema — küüslaugu, basiilikuga ja näpuotsatäie suhkruga. Näitas, kuidas purke steriliseerida, kuidas teha ketšupit paprikaga, kuidas maitsetaimi kuivatada nii, et aroom ei kaoks.

Seisime tema aiamaja ees, mis lõhnas tüümiani ja vana puidu järele, ja keetsime. Tema rääkis oma mehest, kes suri seitse aastat tagasi, ja tütrest, kes helistab kord nädalas Tallinnast. Mina rääkisin Andresest. Salme kuulas, noogutas ja ütles: „Hea, et läks. Nüüd on sul ruumi.”

Sügisel oli mul sada kakskümmend purki. Tomatipüree, ketšup, õlis kuivatatud tomatid, maitsetaimede segud. Ei teadnud, mida nendega peale hakata. Jüri käis külas, nägi köögiaknadel kõverduvaid riiuleid purkidest ja naeris: „Ema, ava äri.”

Ta naljatas. Aga mina ei naljatanud.

Jaanuaris läksin vallavalitsusse ja küsisin turul müümise võimaluse kohta. Ametnik vaatas mind nagu hullu — viiekümneaastane naine, üksi, tahab konserve müüa.

Aga dokumendid olid lihtsad, tasu väike. Veebruaris oli mul juba oma koht laupäevase turu Viljandi turul — laud, ruuduline laudlina, käsitsi kirjutatud siltidega purgid, sest Madis, kes lõpuks hakkas telefonile vastama, kujundas mulle logo, ja mina kirjutasin selle käsitsi igale sildile.

Esimesel päeval müüsin kolm purki. Teisel — seitse. Kolmandal tuli proua Tamm naabrusest, maitsis tomatipüreed ja ütles: „Proua Valve, see maitseb nagu minu vanaema juures.” Nädal hiljem tuli proua Tamm tagasi sõbrannaga. Sõbranna tuli tagasi õega. Õde tuli tagasi naabriga.

Nüüd on aprill. Laupäeviti tõusen viiel. Laon purgid autosse — jah, ostsin auto, väikese, kasutatud, aga minu, mitte meie. Sõidan turule. Kuuel on juba esimesed inimesed. Mitte järjekord — ütleme, grupp. Aga nad seisavad. Ootavad minu konserve.

Andres helistas eelmisel nädalal. Krista jättis ta maha — selgus, et terass uues majas ei asenda seda, mis ehitatakse aastatega. Küsis, kas võib aiamaatükile tulla „vaatama, mis seal toimub.” Ütlesin, et aiamaatükk on hõivatud. Ei öelnud: „Minu poolt.” Las ta ise arvab välja.

Eile õhtul tõi Salme mulle lavendli pistikuid. „Järgmisel aastal lisad valikule lavendlikotikesed” — ütles ta asjalikult, nagu planeeriks sõjakampaaniat. Võtsin need pistikud, panin ämbri vette ja asetasin aknalauale. Seisavad nüüd kardina ja mündinõu vahel ja näevad välja nagu väike lubadus.

Kuuekümnendat eluaastat alustan oma müügikohaga, basiilikut lõhnavate kätega ja aiamaatükiga, mida lõpuks armastan. Vanaema Leida ütleks ilmselt: „Kas ma ei öelnud?”

Ta ei öelnud. Aga ta teadis.

Aga teie arvates: kas on vahel vaja, et elu su nurka surub, et sa lõpuks iseennast leiad — ja kas olete kunagi olnud tänulikud millegi eest, mis alguses tundus kaotusena?