Poeg palus mul mitte tulla tema pulma välismaale — ütles, et naise perekond on „teisest maailmast” ja mul on ebamugav. Nädal pärast pulma tuli pakett tema ämmalt…

Kui keegi nädal varem oleks mulle öelnud, et võõras naine Euroopa teisest otsast annab mulle rohkem soojust kui omaenda poeg — oleksin puhkenud naerma. Või nutma. Ei tea, kumb on hullem.

Pakk lamas ukse ees vaiba peal, kui tulin apteegist tagasi. Tavaline pruun kast, nurkadest natuke mõlgitud, kaetud postmarkidega, mida ei osanud lugeda. Saatja aadress kirjutatud hoolika, veidi kaldu käekirjaga. Tõstsin selle ettevaatlikult üles, nagu võinuks see plahvatada. Teatud mõttes — plahvataski.

Aga selleks et aru saada, tuleb minna mõned kuud tagasi.

Kristjan lahkus Soome seitse aastat tagasi. Tal oli kakskümmend neli aastat, ehitusinseneri diplom ja tühjus silmades, sest Tartust ei leidnud ta midagi mõistlikku.

Mina töötasin siis rõivaateljes Küüni tänaval — lühjendasin pükse, õmblesid lukke, lappisi jopesid. Ei ütle, et teenisin hästi, aga kuidagi vedasin. Arveteks jätkus, pakettideks Kristjanile välismaale ka.

Esimesel aastal helistas üle päeva. Siis kord nädalas. Siis — kui meenutas.

Ma ei nurisenud. Ei tahtnud olla see ema, kes ripub telefoni taga ja küsib, kas poeg sööb sooja toitu. Teadsin, et ta seab end sisse, töötab ehitustel, siis projekteerimisbüroos, et tõuseb karjääriredelil. Olin uhke. Kui ta ütles, et ei saa jõuludeks tulla, ütlesin „saan aru, pojake” ja panin toru ära enne kui hääl hakkas värisema.

Ja siis rääkis ta mulle Annikust.

Rääkis temast ettevaatlikult, nagu testides pinnast. Et ta on arhitekt. Et tema vanematel on maja Espoo lähedal. Et isa on arst ja ema juhtis kunagi kunstigaleriid. Kuulasin ja tundsin, kuidas midagi minus kõveneb — mitte kadedus, mitte viha, vaid selline vaikne ärevus. Nagu Kristjan laoks minu ette puslet, millest kujunes maailmapilt, kuhu mind polnud kutsutud.

„Ema, tahan sulle midagi öelda” — alustas ta ühel õhtul, ja ma teadsin juba, et need ei ole head uudised. Mitte sellepärast, et ta mulle halba soovis. Sellepärast, et ta alandas häält nii imelikult.

Nad abielluvad juunis. Anniku vanemate aias. Tagasihoidlikult — ainult lähim perekond.

„Mina olengi lähim perekond” — ütlesin.

Vaikus. Selline vaikus, milles kuuled, kuidas teine inimene otsib sõnu ega leia.

„Ema, nemad on… teisest maailmast. Seal on arstid, arhitektid, inimesed, kes reisivad kogu maailmas. Ma ei taha, et sul oleks ebamugav.”

Seisin köögis, üks käsi tööpinna peal. Aknast paistis naabrite õues õitsivad sirelid. Mäletan seda lõhna — nii intensiivset, peaaegu uimastavat. Ja mäletan, et mõtlesin: ta ei kutsu mind mitte sellepärast, et ei armasta mind. Ta häbeneb mind.

„Kas see on minu pärast või sinu pärast?” — küsisin vaikselt.

„Ema, palun ära tee mulle seda.”

Ma ei teinud. Panin toru ära, istusin laua taha ja vaatasin tund aega seina. Ei nutnud. Olin liiga jahmunud, et nutta.

Järgmistel päevadel püüdsin mõista. Kristjan ei olnud kunagi julm laps. Väikesena tõi ta mulle lilli kortermaja tagant heinamaalt — selliseid tavalisi, võililli ja ristikuid, aga mähkis need ajalehte nagu päris kimbu.

Keskkoolis, kui klassipoisid naersid, et kannan kolmandat aastat samu kingi, ütles ta neile, et nad vaikivad. Nii et ei — see ei olnud halb inimene. See oli inimene, kes kuskil teel hakkas inimesi mõõtma võõra mõõdupuuga ja eksis selles ära.

Naaber Tiiu, ainus kellele rääkisin, raputas pead: „Valve, sõida sinna ise. Ilma kutseta. Näita talle.”

Aga ma ei suutnud. Sest mis siis, kui tal oli õigus? Mis siis, kui istuksin seal oma ainsa piduliku kleidiga Hummast, turukotiga, ega teaks, kuidas šampanjaklaasi hoida? Mis siis, kui Annik vaataks mulle otsa ja mõtleks: see on Kristjani ema?

Nii et ei sõitnud.

Pulmapäeva veetsin kodus. Küpsetasin kohupiimakoogi — ei tea miks, kellele. Sõin ühe tüki, ülejäänud viisin Tiiu juurde alla. Õhtul kirjutasin SMS-i: „Õnnitlused pojake. Soovin teile õnne.” Vastas südameemotikoniga. Ja kõik.

Ja siis, nädal hiljem — see pakk.

Avasin selle kääridega köögis. Pabersalvrätikute all lamas sall. Ilus, mustjasroosa, õrna ažuurse mustriga, mille tundsin kohe ära — see oli muster, mida mina ise kootsin kakskümmend aastat tagasi. Vana, klassikaline, mu ema käsitööraamatust.

Salli all ümbrik. Valge, kaardiga, mis oli kirjutatud hoolika käekirjaga. Soome keeles.

Võtsin kaardi, süda lõi. Sain aru ehk igast viiendast sõnast. „Son”, „knitting”, „sorry”, „summer.” Ülejäänu — pime mets.

Läksin Tiiu juurde.

Tiiu lõpetas tehnikumi aegadel, mil õpetati vene keelt, aga tema lapselaps Liisa oli inglise keeles viie peale — ja soome keelest sai ta niisamuti aru. Helistas talle videopõhiselt ja Liisa — kaheksateistkümneaastane tüdruk värviliste küüntega — tõlkis mulle mu poja ämmalt tulnud kirja, istudes bussis.

Ta kirjutas nii: Kallis Valve, minu nimi on Riitta. Kahetsen väga, et ei saanud teid meie laste pulmas tundma õppida. Kristjan rääkis mulle, et te koodate ilusaid asju — mina olen samuti kogu elu kootud ja mul pole ammu kellegi olnud, kellega sellest rääkida.

Mu mees peab seda ajaraiskamiseks, tütart see ei huvita. Kootisin selle salli just teile. Mustri leidsin vanast raamatust — loodan, et meeldib. Kui soovite suvel tulla, on meil külalistetuba ja roosidega täis aed. Oleksin väga rõõmus.

Liisa lõpetas lugemise ja ütles: „Vanaema Valve, aga see proua on lahe.”

Ja mina istusin Tiiu köögis, hoidsin seda salli põlvedel ja nutsin. Mitte leinast — kergendusest. Sellisest imelikust tundest, et kuskil Soomes on naine, kes on täpselt samasugune nagu mina. Kes istub õhtuti vardatega ja villalõngakera kõrval ja keegi ei hinda seda. Kes ei ole „teisest maailmast” — ta on täpselt samast.

Õhtul helistasin Kristjanile.

„Sain paketi sinu ämmalt” — ütlesin rahulikult.

Vaikus. Seesama vaikus nagu toona.

„Ema…”

„Tead mis, Kristjan? Kolmkümmend kolm aastat arvasin, et kasvatasin su hästi. Ja ilmselt nii oligi — sest sinust kasvas korralik inimene, kes oskab armastada ja olla armastatud. Aga kuskil teel kaotasid ühe asja. Ajasid häbi hoolimisega segi.”

Ta ei vastanud kohe. Kuulsin, kuidas ta hingab. Sügavalt, raskelt — nagu siis, kui tal oli kaheksa aastat ja ta püüdis mitte nutta pärast tüli sõbraga.

„Vabandust” — sosistas ta.

„Tean” — vastasin. — „Ja ma arvan et sõidan suvel Soome.”

Järgmisel päeval läksin lõngapoodi Rüütli tänaval. Ostsin kolm kera korellsinise villa — nii intensiivse, sügava, nagu taevas Tartu kohal juulis. Hakkasin kuduma salli Riitale.

Mustri valisin sama, mille tema valis — selle vana, klassikalise, meie emade raamatutest. Sest selgus, et Tartu emad ja Espoo lähedal elavad emad koodavad täpselt ühtemoodi.

Ja et maailm pole nii suur, kui Kristjanile tundus.

Aga teie arvates: kas lapsele saab andestada, kui ta sinust häbenes — ja mis on tähtsam: tema vabandus või võõra naise hoolitsus?