Tütar veenis mind pensionile jääma, et ma lapselast hoidksin, lubas rahaliselt aidata, aga nüüd ütleb, et neil endil jääb väheks…

Tütar on kurb minu peale, et ma nende olukorda ei arvesta, kuigi hoopis mina peaksin vihane olema. Ta veenis mind töölt lahkuma, et lapselast hoida. Lubas rahaliselt aidata, aitas 3 kuud, siis kehitas õlgu ja ütles, et neil endil jääb väheks. Mida ma nüüd peale hakkan?

Tütar sündis eelmisel aastal — vabandan, tütar sünnitas eelmisel aastal. Lapselast oli kaua oodatud, aga noored ei jõudnud tema tulekuks valmistuda. Kuni tütar töötas, tulid kuidagi toime, aga kui ta lapsehoolduspuhkusele läks, algasid probleemid. Proovisin aidata, aga sellest oli vähe kasu. Suurem osa rahast läks laenu tagasimaksmiseks.

Siis tuli tütar rääkima. Ütles, et tahab tööle minna, sest olukord on raske. Aga laps on veel väga väike ja keegi peab teda hoidma. Raha hoidjale neil pole, ja hoidjad nii väikeste laste eest küsivad väga palju — mis pole ime, selline vastutus.

Aga tütar leidis lahenduse. Tema plaani järgi pidin mina töölt lahkuma — pensioniiga on käes, olen ära töötanud — ja lapselast hoidma. Nemad aga aitavad mind rahaliselt, sest mõistavad, et ma ei tööta lõbu pärast, vaid sellepärast, et pensionist ei piisa normaalseks eluks. Minu pension on väike, kommunaalkulud on kallid, lisaks tuleb süüa osta, riideid, ravimeid — need pole ka odavad.

— Sa ju saad aru, meil pole hoidjale raha. Tänavalt inimest võtta ei saa, ja hea soovitusega hoidja küsib nii palju, et mul tuleb odavam ise koju jääda. Sina saad juba pensioni, ja meie aitame ka. Kokku tuleb odavam.

Jäin mõtlema. Rahaliselt kellestki sõltuda pole mulle harjumuspärane, aga siin tuleb loota teistele — olgu või oma tütrele. Aga nende olukord pole ka kerge. Minu rahaline abi on tilk meres, tütar teenib palju rohkem, seega on loogiline, kui tema läheb tööle ja mina hoian lapselast.

Selle lihtsa analüüsi teinud, nõustusin. Leppisime kokku, et tütar koos väimehega maksab minu kommunaalkulud ja toob kord nädalas toitu. Mul pole palju vaja, aga minu pension läheb peamiselt ravimitele — ma ei noorene ju.

Nii saigi kokku lepitud. Tütar lubas rõõmsalt, et mul pole millegi pärast muretseda vaja — lapselaps tuuakse ja viiakse ära, samuti kõik vajalik beebi jaoks. Plaanisime alustada järgmisel nädalal, aga ma ei jõudnud töölt lahkuda ja kõik venis.

Kuu ajaga saime kõik korraldatud — jäin koju, tütar läks tööle, algas selline eluviis. Muidugi oli väikesega raske. Tuli teda kaua süles kanda, et ta ei nutaks, õhtuti valutas selg ja käed. Aga mida teha.

3 kuud täitis tütar koos väimehega oma kokkulepet korralikult — maksis minu arved ja tõi toitu. Delikatesse mul polnud vaja — köögiviljad supi jaoks, teraviljad, pasta, kana, piim. Vahel küpsiseid tee kõrvale. Mitte just suured kulutused, ma ei olnud ka häbematu. Ostsin ise juustu, vahel puuvilju ja maiustusi. Sellest piisas.

Aga siis ütles tütar, et seekord ei suuda kommunaalkulusid maksta. Väimehele ei makstud preemiat, neil endil tuleb koomale tõmmata. Ta vandus, et maksab järgmisel kuul koos võlaga, aga ma ei tahtnud võlgu koguda, seega pigistan end kokku ja maksan ise. Puuviljad, maiustused ja juust jäid ära — aga kellel on praegu kerge.

Teisel kuul kordus sama lugu. Jälle mingi vääramatu jõud, jälle ei suuda kommunaali maksta. Aitäh, et vähemalt toidavad. Tundsin end halvasti, nagu kerjaks midagi. Maksin jälle ise, kuigi tütar ütles, et järgmisel kuul hüvitab kõik.

Sõnad jäidki sõnadeks. Kolmas kuu läks jälle plaanist mööda. Olin juba avameelselt vihane, kogu see olukord ajas mu väga närvi. Otsustasin tütrega rääkida, et nii ei saa, me leppisime teisiti kokku. Aga tema kehitas õlgu, et praegu ei saa kuidagi aidata.

— No jäägu kommunaal võlgu, keegi pole selle pärast surnud, maksame hiljem,— vastas ta rahulikult.

— Võlgu ei jää. Ma teen kõik mis jõuan, aga maksan — seda veel puudu oleks, et võlgu olla. Et mulle siis vee ja elektri ära lõikaksid?

— No mis sa nagu laps oled, keegi ei lõika sulle 2-3 kuu pärast midagi ära,— kortsutas tütar kulmu. — Kui saad maksta — maksa, me hüvitame sulle hiljem.

Avaldsin pahameelt, et need kulud mõjuvad minu eelarvele tugevalt, pean kokku hoidma, et pensionipäevani vastu pidada. Aga mina täidan oma osa kokkuleppest — isegi kui ei tunne end hästi, hoian lapselast ikka. Aga kui nemad ei suuda oma osa täita, pean tööd otsima — siis ei saa lapselast hoida.

Tütar süttis ja teatas, et ma ei julge nendega nii teha. Aga kuidas ma pean käituma? Me leppisime kokku, ma lahkusin töölt, kus teenisin piisavalt, et nende abi mitte vajada — nüüd olen sunnitud kõigest loobuma, lapselast hoidma ja nende vabandusi kuulama.

Mulle öeldi, et kui nii teen, võin unustada, et mul on lapselaps ja tütar. See lihtsalt hämmingus mind. Täiskasvanud lapsed peaksid vanemaid aitama, mitte vanemad peaks kõveralt kõndima ja kohanema. Nõudsin, et tütar vabandaks oma sõnade pärast, aga ta ütles, et tal pole mille pärast vabandada, ja et mina peaksin oma käitumist järele mõtlema.

Praegu ei suuda ma otsustada, mida edasi teha. Kas istuda lapselapsega edasi ja kõiges kokku hoida, sest lootust, et tütar lubadusi täidab, pole — või otsida tööd, aga siis kaotada perekond.

Mida teie arvate — kas vanaema peaks lapselast edasi hoidma tasuta, või siiski tööle naasma ja laskma tütrel ise oma probleemid lahendada? Ja kas tütar käitub selles olukorras õigesti?