Ema andis mulle enne surma ümbriku ja ütles, et avaksin selle, kui vend hakkab pärandist rääkima. Vend hakkas rääkima kaks nädalat pärast matuseid. Ma avasin ümbriku

Kui ema poleks seda ümbrikku mulle viimase haiglaõhtu õhtul käekotti pistnud, arvaкsin tõenäoliselt tänaseni, et mu vend on korrektne inimene. Aga ema teadis. Ta teadis paremini kui mina, paremini kui isa, paremini kui keegi teine — sest emad teavad alati, lihtsalt ei ütle alati.

Kaks nädalat pärast matuseid helistas Tarmo. Ta ei küsinud, kuidas mul läheb. Ta ei küsinud, kas ma suudan juba ilma uneravimiteta magada. Ta ütles: “Maie, me peame ema korterist rääkima.” Ja siis ma teadsin, et see hetk on käes. Ma panin toru ära, võtsin sahtlist ümbriku välja ja rebisin selle lahti sõrmedega, mis värisesid täpselt nii nagu haiglas, kui ema viimast korda mu kätt surus.

Sees oli pangakonto väljavõte ja ruudulisest vihikust rebitud paberileht. Üks lause kirjutatud väriseva käega. Ma lugesin seda kolm korda, sest esimesel korral ei tahtnud ma uskuda.

Aga alustan algusest.

Ema lahkus märtsis, kahe aasta pikkuse haiguse järel. Kõhunäärmevähk. Viimaste kuude jooksul sõitsin tema juurde iga päev pärast tööd — sulgesin raamatupidamisraamatud kontoris Sadama tänaval, istusin bussi ja sõitsin teisele poole Tartut, Annelinna, kus ema elas üksi pärast isa surma. Tarmo elas Tallinnas, kaks tundi sõidu kaugusel. Ta tuli kord kahe-kolme nädala jooksul. Mõnikord harvemini.

Ma ei kurtnud. Mul oli viiskümmend neli aastat, tütar Pärnus ja lahutuse järel tühi korter — hooldamiseks aega jagus. Ja pealegi oli ema ema. Tegin talle suppi, pesin voodipesu, tuulutasin tube. Jälgisin ravimeid. Tarmo saatis raha — tuhat eurot kuus “hoolduse eest”. Ema ei puutunud seda kunagi. Hoidis seda komoodisahtlis, laudlina all.

“Maie, see on mustaks päevaks,” ütles ta, kui ma keeldumist proovisin. “Tarmo annab südamest, ära keeldu vennalt.”

Südamest. Siis ma uskusin seda.

Kaks nädalat pärast matuseid tuli Tarmo koos naise Riinaga. Nad istusid ema köögis, samas kohas, kus kuu aega tagasi seisis ratastool. Riina vaatas ringi seinte, Agata-poest ostetud mööbli ja kardinate peale, mida ema iga lihavõtete ajal vahetas. “Ilus korter,” ütles ta. “Kaks tuba köögiga on praegu päris palju väärt.”

Tarmo võttis mapi välja. Sõna otseses mõttes — pruuni kartongi mapi, nagu tuleks ta koosolekule, mitte rääkima õe ja surnud emaga. Sees olid väljaprindid. Korterite hinnad Annelinnas. Kuulutused portaalidest. Arvutused.

“Kuule, Maie,” alustas ta tooniga, mille tundsin lapsepõlvest — seda vanemvennalist, asjalikku tooni. “Korter on väärt umbes kakssada viiskümmend tuhat. Emal ei olnud testamenti, nii et jagame pooleks. Soovitan müüa ja ausalt arveldada.”

Ausalt. See sõna jäi köögis rippuma nagu vana rasva lõhn.

Siis ma tõusin, läksin esikusse käekoti järele ja tulin tagasi ümbrikuga. Ümbrik oli tavaline, valge — selline, milles ema hoidis elektriarved. Aga sees ei olnud elektriarveid.

Sees oli ema pangakonto väljavõte. Ühe tehinguga, mis oli markeriga ära märgitud. Ülekanne seitsekümmend tuhat eurot — ema kontolt Tarmo kontole. Kuupäev: kuusteist kuud enne tema surma.

Ja paberileht. Üks lause:

“Tarmo võttis selle raha renoveerimiseks, lubas tagasi maksta, ei maksnud sentigi tagasi — pea seda meeles, kui ta hakkab jagama.”

Ma ulatasin paberi vennale. Vaatasin, kuidas ta nägu värvi vahetab. Riina kummardus, luges, tõmbas käe tagasi nagu põletatud.

“See oli laenatud,” ütles Tarmo. Tema hääl ei muutunud, aga oimusooni hakkas tuksuma. “Ema laenas mulle vannitoa jaoks. Me rääkisime sellest.”

“Ja sa maksid tagasi?”

Vaikus.

“Pidin tagasi maksma. Ma ei jõudnud.”

Ta ei jõudnud. Kuusteist kuud. Ema oli haige, ema suri, aga Tarmo ei jõudnud seitsekümmend tuhat eurot tagasi maksta. Aga ta jõudis korterite hinnad välja printida kaks nädalat pärast matuseid.

Riina tahtis midagi öelda, aga Tarmo surus ta kätt laua all. Ma nägin seda. Ma nägin seda žesti — täpselt sellist, millega isa vaigistas ema, kui perekonnas läks liiga valjuks.

“Tarmo,” ütlesin rahulikult, kuigi sees oli torm. “Ema jättis mulle selle ümbriku, sest ta teadis, et sa seda teed. Et sa tuled mapi ja arvutustega. Et sa ütled — ausalt. Ta teadis. Ja ta valmistas mind ette.”

Vend vaatas pangaväljavõtet. Siis vihiku paberilehte. Siis mind.

“Mida sa tahad?” küsis ta lõpuks. Juba ilma vanemvennaliku toonita. Vaikselt.

“Tahan, et sa esmalt maksad emale tagasi selle, mis sa temalt võtsid. Mitte mulle — temale. Laske sel rahal tema kontole tagasi tulla, ja siis jagame. Siis on see aus.”

Riina tõusis ja läks rõdule. Pooltäbarast uksest nägin, kuidas ta süütab sigareti värisevate kätega.

Tarmo istus veel pikalt. Voltas ja laotas väljaprindid lahti. Lõpuks ütles: “Olgu.”

Ma ei tea, kas ta peab sõna. Ema tõenäoliselt ei teadnud ka — sellepärast jättis ta ümbriku mulle, mitte temale. Mitte relvana. Kaitsena. Sest ema armastas meid mõlemat lõpuni — ainult Tarmoga kaotas ta illusioonid varem kui minuga.

Ümbrik on nüüd jälle sahtlis, elektriarvetega koos. Mõnikord vaatan seda. Ja mõtlen, et ema kaitses mind isegi pärast surma — mitte venna eest, vaid naiivsuse eest. Sest see valutab rohkem kui raha kaotamine. Teada saada, et keegi, kelle kõrval sa kasvasid, kohtleb sind kui takistust iseenda ja Annelinna korteri vahel.

Tarmo helistab nüüd harvemini. Raha pole ta veel tagasi maksnud. Korter seisab tühjana, kardined aknas ja ema lõhn kapis. Ma ei müü. Mitte sellepärast, et ei taha. Sellepärast, et pole veel valmis neid uksi sulgema.

Ja ema — ema teadis, et nii läheb. Ta teadis alati…