Mees arvab, et kui ta teenib rohkem kui mina, siis ei pea ta kodus midagi tegema…

Mäletan täpselt päeva mil kõik muutus. Oli tavaline teisipäev, märtsi algus. Taavi tuli töölt vahuveinipudeli ja kõrvuni ulatuva naeratusega. Ta määrati vanemjuhiks. Lisatasu — nelisada eurot.

Siis rõõmustasin tõeliselt. Kallistasin teda, tõin välja klaasid — need samad mida hoidsime mingiks eriliseks puhuks. Põrkasime. Ütlesin: “Olen sinu üle uhke.” Ja olin tõesti uhke.

Esimene nädal ei muutunud midagi. Taavi viis prügi nagu varemgi, mina tegin süüa, laupäeviti koristasime koos ja sorterisime pesu. Nii elasime neli aastat — alates abielust. Mõlemad töötasime, mõlemad väsisime, mõlemad tegime kodus midagi.

Mitte ideaalselt, muidugi. Mõnikord pesin nõusid kolm päeva järjest ja tema “unustas.” Mõnikord tegi tema õhtusöögi ja mina vajusin diivanile ja ei suutnud liikuda. Aga üldiselt — tasakaal. Mitteametlik, ebatäiuslik, aga aus.

Ja siis algasid pisiasjad.

Kõigepealt — sokid. Taavi lõpetas oma sokkide pesukambrisse viimise. Need hakkasid ilmuma diivani juurde, kohvilaua alla, voodi kõrvale. Mina kogusin üles. Siis — nõud. Ta õhtusöö ja jättis taldriku lauale. Mitte valamu, mitte nõudepesumasinasse — lauale. Nagu restoranis. Nagu keegi koristab tema järel.

Mina koristasim. Vaikselt. Mõtlesin — väsib uuel ametikohal, rohkem vastutust, rohkem närve. See läheb üle.

Ei läinud. Kolme nädala pärast lõpetas Taavi prügi viimise. Kott seisis ukse juures, paisus, hakkas lõhnama, aga tema kõndis mööda ega pannud tähele. Ühel õhtul ei pidanud vastu. Ta istus diivanil ja sirvis telefoni, aga mina seisin köögi keskel — väsinud pärast üheksa tundi tööd, märgade kätega, põlles mille ta oli mulle kinkinud naistepäevaks kirjaga “Parim naine.”

— Taavi, kas viid prügi? — küsisin üritades et hääl kõlaks neutraalselt.

— Kertu, ma just istusin. Vii ise.

— Ma teen süüa.

Ta ohkas, pani telefoni kõrvale, vaatas mulle otsa. Ja ütles seda mida ei suuda siiamaani unustada.

— Kuule, no ma teenin nüüd rohkem. On ju normaalne et sina kodus rohkem teed? Mina annan tööl endast kõik.

— Aga mina ei anna? Mina töötan ka, Taavi. Iga päev.

— No jah, töötad. Aga olgem ausad — mina toon peresse rohkem. Seega on loogiline et olmeasjad on rohkem sinu kanda.

Ma ei leidnud mida vastata. Seisin ja vaatasin teda. See oli minu Taavi — see sama kellega sõime nuudleid üürikorteris kui mõlemad teenisime kaheksasada eurot. See kes ise pakkus põrandaid pesta kui olin haige. See kes ütles: “Me oleme pere.”

Nelisada eurot. Ainult nelisada — ja peret pole enam.

Siis vaikisin. Viisin prügi ise. Pesin nõud. Läksin magama seina poole pööratud näoga.

Aga mina pole nendest kes kaua vaikivad. Nädala pärast proovisin normaalselt rääkida. Ilma emotsioonideta, ilma süüdistusteta. Valmistasin ette, ausalt, nagu tööl koosolekuks. Valisin hetke — pühapäeva hommik, kohv, pannkoogid mida mina, muidugi, küpsetasin üksi.

— Taavi, mul on vaja et sa mind kuuleksid. Mind ei rahulda see mis toimub. Töötan sama palju tunde kui sina. Jah, sina teenid rohkem, aga see ei tähenda et pean üksi kodu teenindama. Mul on raske.

Ta näris pannkooki. Rahulikult, ühtlaselt. Jõi kohviga.

— Kertu, no sa dramatiseerid. Ma ju ei ütle et sa pead kõike üksi. Lihtsalt… no kes rohkem teenib sellel on õigus kodus natuke lõõgastuda. See on normaalne. Nii on kõikjal.

— Kus — kõikjal? Kellel nii on?

— No… inimestel. Va Priidul on naine kes nii teebki, ja tal on kõik normaalne.

— Priidu naine ei tööta, Taavi.

— No ja mis siis? Põhimõte on sama.

Põhimõte on sama. Siis mõistsin et rääkimisega ei lahenda midagi. Ta ei kuule. Mitte sellepärast et on kurt — sellepärast et talle on mugav mitte kuulda.

Teate mis on kõige rohkem haiget tegev? Nelisada eurot. Mitte neli tuhat. Mitte kümme tuhat. Nelisada. See on kaks korda toidupoes käimine. See on spordiklubi abonemendi hind. See on — mitte midagi, kui ausalt võtta.

Aga Taaville sai see nelisada eurot andestuskirjaks. Loaks mitte midagi teha. Piletiks maailma kus määrdunud taldrikud pestakse ise, pesu pestakse ise ja õhtusöök ilmub lauale nagu võluväel.

Hakkasin endas märkama viha. Vaikset, valutavat, nagu valutav hammas. Vihkasin kui tegin süüa. Vihkasin kui riputasin tema särke. Vihkasin kui ta lamas diivanil aga mina küürisin vannituba pärast tööpäeva. Vihkasin vaikselt sest rääkimine on mõttetu — kontrollitud kaks korda.

Ja siis juhtus midagi mis pöördas mu pea.

Tööl kutsus mind vestlusele Liina Tamm, minu ülemus. Ta läheb kõrgemale kohale — saab osakonna direktoriks. Tema koht vabaneb. Ja ta arvab et mina — olen parim kandidaat.

Pool aastat tagasi oleksin keeldunud. Meie Taaviga plaanisime last. Juba peas joonistasim endale lapsehoolduspuhkust — hubast, sooja, väikese kimbu kättel. Mul on kolmkümmend, õige aeg. Võtsin vitamiine, käisin arstidel. See ametikoht — nõuab pühendumust, normeerimata tööaega, lähetusi. Mis lapsehoolduspuhkus siin?

Aga nüüd… Nüüd vaatasin seda ametikohta teiste silmadega.

Kui nõustun, kasvab minu palk. Tõsiselt kasvab. Kaheksasada eurot rohkem kui Taavik. Kaheksasada, mitte nelisada.

Ja minus midagi klõpsas. Mitte rõõm, ei. Midagi külma, kalkuleeritud, tundmatut. Agoonia? Schadenfreude? Kättemaks?

Nõustusin.

Nüüd ootan. Vormistamine, kooskõlastused — paari kuu küsimus. Liina juba tutvustab mulle asja, annab üle kontakte, selgitab lõkse. Õpin. Pingutan. Tulen koju hiljem kui varem.

Taavi muide ei pannud tähele. Või pani tähele aga ei küsinud. Tema maailm on imeline — tuleb koju, õhtusöök laual, korter puhas, särgid triigitud. Istub diivanile, paneb filmi mängima, ja elu on ilus.

Vaatan teda ja harjutan peas vestlust mis toimub kahe kuu pärast. Ütlen: “Taavi, no mina teenin nüüd rohkem. On ju normaalne et sina kodus rohkem teed?” Tema enda sõnadega. Sõna sõnalt.

Mõnikord kujutan ette tema nägu ja mul on naljakas. Mõnikord — kibedus.

Sest mõistan üht asja mida väga ei taha mõista. Isegi kui tema teenib vähem — ta ei hakka põrandaid pesema. Ei hakka süüa tegema. Ei hakka prügi viima. Ta leiab uue argumendi. Ütleb: “See on ajutine” või “Mees ei pea” või “No palka koristaja oma rahaga.” Ta leiab väljapääsu sest asi ei ole kunagi olnud rahas. Asi on selles et talle on mugav. Ja kui inimesele on mugav — ta ei muutu. Kunagi. Ta muudab argumente aga mitte käitumist.

See on see mida olen nende kuude jooksul mõistnud. Taavi ei muutunud pärast edutamist teiseks. Ta sai iseendaks. Selleks iseendaks keda nelisada eurot vahe vabastas vajadusest teeselda. Neli aastat jagas ta minuga olmeasju mitte sellepärast et pidas seda õigeks. Vaid sellepärast et tal polnud põhjust seda mitte teha.

Põhjus ilmus — ja mask kukkus.

Saan selle edutamise. Teenin rohkem. Viin läbi oma eksperimendi. Vaatan talle silma ja ütlen tema enda sõnad.

Aga ma juba tean millega see lõpeb.

See lõpeb vaikse arusaamisega et neli aastat ehitasin peret inimesega kelle jaoks “pere” on sõna mitte põhimõte. Et last tahtsin mehelt kelle mõtlesin välja. Et minu suurepärane plaan edutamisega — pole probleemi lahendus vaid viis tõestada endale seda mida juba niigi tean.

Nelisada eurot. Nii naljakas summa. Nii hirmutav tõde.

Koristan korterit, teen õhtusööki, triigim särke. Ootan edutamist. Loen päevi.

Ja üha sagedamini tabun end mõttelt et kui see lõpuks juhtub, on mul juba ükskõik. Ja siis on lahutus ilmselt mitte kaugel.

Aga teie arvates — kas Kertu käitub õigesti vaikides ja oodates kättemaksu hetke? Või oleks pidanud kohe ultimaatumi esitama ja muutusi nõudma? Kirjutage mida arvate — siin pole ühte õiget vastust.