Poeg kavatseb teist korda abielluda ja on pahane, et me ei anna pulmadeks raha…

Poeg ei ole meile juba 3 kuud rahu andnud. Nõuab, ähvardab, manipuleerib. See ei ole laps, kes palub mänguasja — see on 31-aastane mees, kes nõuab pulmadeks raha. Täpsemalt öeldes teiseks pulmaks.

Aga meie naisega ei saa. Ja ausalt öeldes ei taha ka järjekordset kahtlast ettevõtmist jälle rahastada.

Meil on ainult üks poeg. Ta tuli meile raskelt — pikk ravi, mitu ebaõnnestunud katset, naise närviline rasedus, raske sünnitus. Kui ta lõpuks ilmavalgust nägi, ei saanud me temast küllalt. Püüdsime talle anda kõik parima.

Mul endal oli raskem piire hoida. Naine oli selles mõttes rangem, mina aga hellitasin. Kui oli vaja millestki keelduda, saatsin ta ema juurde. Tema oskas end minust paremini vaos hoida. Kusagil üheksandaks sünnipäevaks õppisin ka mina ütlema „ei”. See tuli raskelt, aga ma sain aru — muidu kasvatame üles ärahellitatud inimese, kes ei oska päris eluga toime tulla.

Kuigi ausalt öeldes läksime me kusagil ikkagi liiale.

Niipea kui poeg sündis, hakkasime talle korteri jaoks raha kõrvale panema. Tema täisealiseks saamise ajaks oli ühetoaline korter heas piirkonnas ostetud. Remondi tegime korralikult. Panime raha kõrvale ka mööbli jaoks — tahtsime seda koos temaga valida.

Õpingud ülikoolis läksid kõvasti maksma — hea, et hakkasime varakult koguma. Muidu poleks välja vedanud.

Korteri üle oli tal hea meel, aga eraldi elama ta ei kiirustanud. Mööbli jaoks mõeldud raha jäigi kontole seisma. Ja 24-aastaselt lõi poeg meid pahviks — otsustas abielluda.

Püüdsime teda veenda ootama. Mitte kiirustama. Oma tundeid proovile panema. Asjata. Ta teatas, et kõik on otsustatud, ja kui me teda armastame, peaksime rõõmustama. Meil naisega ei õnnestunud kuidagi rõõmustada. Poisike, kes ei tea iseseisvast elust mitte midagi, võtab naiseks samasuguse tudengi. Mis pere sellest tuleb?

Aga poeg tahtis pulmi. Nimetas summa — päris muljetavaldava. Meil ei olnud selleks vaba raha.

— Kuule, kontol on raha — natuke vähem, kui sa küsid, ülejäänu võivad pruudi vanemad juurde panna. Aga siin on üks asi — see on raha sinu korteri mööbli jaoks. Kui selle ära kulutad, siis magad põrandal, — andsin ma lõpuks järele.

Poeg kinnitas, et see pole probleem. Et osa mööblist annavad pruudi vanemad ja ülejäänu ostavad nad hiljem ise. Vahetasime naisega umbusklikke pilke, aga vaidlema ei hakanud.

Pulmad tulid uhked. Jäid ilusad fotod. Aga see oligi kõik, mis sellest abielust alles jäi. Noored lahutasid aasta pärast — jumal tänatud, ilma lasteta. Selline lõpp ei üllatanud kedagi. Iseseisvaks pereeluks ei olnud kumbki valmis.

Poeg tuli meie juurde tagasi. Ühest külmkapist on lihtsam süüa. Lõpetas õpingud, läks tööle, siis kolis oma korterisse. Me naisega aitasime tal vaikselt seda sisustada.

Nii see käima läkski — paneme raha kõrvale ja läheme ostame kord kappi, kord kööki, kord pesumasinat. Tema ise teenis toidu, riiete ja kommunaalkulude jaoks. Kui meid poleks olnud, elaks ta siiani läbivajunud diivani ja vanade plaatidega.

Aga kolm kuud tagasi tuli poeg uudisega — otsustas uuesti abielluda. Seekord olid nad vähemalt enne mõnda aega koos elanud. Kuigi tema korteri järgi küll ei ütleks, et seal elab paar — iga koduse murega helistab poeg meile. Kraan lekib — helistab mulle. Riiul kukkus alla — helistab mulle. Tema tüdruksõber meile eriti ei meeldinud, aga see on juba tema valik.

Õnnitlesime. Soovisime õnne ja tarkust.

Millegipärast olin kindel, et nad lihtsalt registreerivad abielu. Kus sa sellega. Pojale oli jälle vaja restorani, külalisi, fotograafi ja kõike muud sinna juurde. Ja selle lõbu kinnimaksmist pakuti jälle meile.

Tuletasin meelde, et ühe „kogu eluks” mõeldud pulma oleme me juba kinni maksnud. Visanud hulga raha tuulde, kuigi oleksime võinud korteri korralikult sisse seada. Ilusad fotod ei ole ilmselgelt seda raha väärt.

Aga poeg teatas, et siis oli ta noor ja rumal. 24-aastaselt — saab aru küll. Aga nüüd on ta 31. Seitse aastat on möödas. Ja jälle sama lugu.

— No kui nüüd on kõik tõsine, siis teie pruudiga korraldagegi see ise. Mis probleem on? Mõlemad olete täiskasvanud, mõlemad töötate, korterit üürida pole vaja. Koguge aasta aega — ja saate oma unistuste pulmad, — pakkusin ma.

Oodata ta ei tahtnud. Teatas, et neil on juba aeg lastele mõelda, mitte pulmade jaoks koguda.

— No siis mõelge lastele. Tehke kõik tagasihoidlikult, pidage pulmad lähedaste ringis ära ja siis hakake lapse jaoks koguma. Seegi nõuab väga palju raha. Või ärge üldse pulmi tehke, keda see tänapäeval enam üllatab. 

Poeg hakkas vinguma, et tema pruut tahab päris pulmi, mitte „lihtsalt registreerida, nagu oleks meil midagi häbeneda”. Aga seekord olime meie naisega kindlameelsed. Ja ega meil selle järjekordse kapriisi jaoks lihtsalt raha ka ei olnud.

Juba kolm kuud ei jäta ta meid rahule. Viimasel ajal on läinud üle ähvardustele — ütleb, et kui meil on temast ükskõik, siis ei näe me ka lapselapsi.

Ükskõik.

Oleks vaid kõigil vanematel oma lastest niimoodi „ükskõik”.

Kas teie annaksitte raha teiseks pulmaks, kui esimene sai juba kinni makstud — ja see lagunes aasta pärast? Kirjutage ausalt kommentaarides.