“Mida sa tahtsid? Vaata ennast peeglist. Rebenenud hommikumantlis, oskad ainult leiba küpsetada”…

Köök oli ideaalselt puhas. Moonika pesi köögis alati põrandani ja ta polnud harjunud ennast säästma, isegi kui oli väga väsinud. Nüüd on neil mehega korter Pärnus, maakodu Pärnumaal ja oma juustutalu.

Mõni aasta tagasi alustasid nad sellest, et valmistasid ise juustu ja Moonika pakkus seda oma tuttavatele. Retseptid olid head, nii et kodujuust läks väga kiiresti kaubaks. Tuli palju töötada, kuid äri osutus üsna edukaks.

Moonika ärkas üksi — mees oli nagu tavaliselt kabinetis hiljaks jäänud ja maganud seal diivanil.

Majas levis värske leiva ja kohvi lõhn. Moonika võttis külmkapist kohupiimapallid ja pani need pannile. Mees ei tunnistanud üldse mingeid pooltooteid. Ta armastas kodutoitu. Ja armastas puhtust. Seetõttu oli iga asi majas omal kohal, ja Marko särgid olid ideaalselt triigitud.

— Ei tohi nii palju töötada, — ütles Moonika, suudlemas meest.

Lapsi neil polnud. Hoolimata sellest, et Moonika oli juba 32-aastane, ei kiirustas mees esimese lapsega. Ta arvas, et lapsed segavad ainult. Praegu on õige aeg äriga tegeleda. Ta oli harjunud raha ja hea eluga ning ei tahtnud kõigist hüvedest loobuda.

Ta läks tööle ja Moonika jäi üksi koju. Ta ühendas nii töö kui ka kodutegemise. Nii tahtis mees. Hea, et reklaamiga saab tegeleda ka kaugtööna.

Uksel koputati. Moonika ees seisis ülikonda riietatud mees. Ta lükkas ilma tseremooniateta perenaise kõrvale ja läks saabastega kööki.

— Teil tuleb ainult dokumendid allkirjastada, midagi muud, — ütles ta.

— Millised paberid? Olete te advokaat? Mees ei öelnud midagi, — ütles Moonika segaduses.

Siis vaatas ta paberitesse — nende kohaselt kuulus talle ühiselamu tuba. Moonika lihtsalt ei suutnud aru saada, milline tuba? Nad polnud ju midagi ostnud.

Ta helistas mehele ja kuulis sellist vastust:

— Mida sa tahtsid? Oled sa ennast peeglist näinud? Rebenenud hommikumantlis, oskad ainult leiba küpsetada. Miks teda üldse vaja on? Vabasta korter. Mul on aastane poeg, ta vajab isa iga päev, mitte kord nädalas.

Moonika pakkis oma asjad, pani tagumisele istmele leivaahju. “Leib ei meeldi talle,” pomises ta ainult. Ta allkirjastas dokumendid, loobudes kõigest, mille nad koos olid kogunud.

Marko arvates ei teinud ta kõigi nende aastate jooksul midagi — töötas ainult tema, seega pole tal millegi peale pretendeerida.

Moonika läks ühiselamusse. Kõik osutus nii halvaks kui kartis. Üks tuba, köök neljale perenaisele ja ühine vannituba. Moonika viskas teki vanale diivanile ja purskas nutma. Nii lamades veetis ta kaks päeva, siis mõtles, et mees võib tulla.

Ja kui Marko näeb mind sellises seisus, mõtles Moonika. Ta leidis endas jõudu kööki minna. Seal oli naine kahe lapsega ja üks mees. Naine vaatas Moonikat ja mõistis kohe kõike.

— Mees jättis maha? Olin ka sellises seisus, ainult lapsed ei lasknud täielikult depressiooni vajuda, — ütles naaber.

Ta kostitab Moonikat pannkookidega ja alles nüüd mõistis Moonika, et oli kaks päeva midagi söömata olnud.

Ta mõtles, et elu pole läbi, et naaber on õige — tuleb ennast kokku võtta ja tegutseda. Järgmisel päeval läks Moonika mööblipoodi. Tema tuppa tuli uus remont, uus diivan, arvutilaud ja riidekapp.

Ta ostis ka köögile ilusaid värve, et kapite värvi muuta, ning ostis uued käepidemed. Naaber imestas ainult, kui kaunis kõik sai.

Siis võttis Moonika välja oma vanad retseptid, mis olid mingil põhjusel mehele mitte meeldinud.

Ja võib öelda, alustas kõike otsast peale. Hakkas jälle juustu valmistama. Tekkisid püsikliendid, siis laienes tootmine, tekkis mini-juustutalu. Raha äri jaoks andis naaber.

“Ma säästsin korteri jaoks, aga osalen heameelega su projektis, pean seda tulutoovaks.”

Naaber osutus õigeks — äri läks suurepäraselt. Mõne aja pärast kolis Moonika, naaber ja naine, kes teda esimestel päevadel toetas, eraldi korteritesse. Kõik kolm olid täieõiguslikud äripartnerid.

Ja veel mõne aja pärast tegi naaber Moonikale ettepaneku:

— Moonika, olen sind ammu armastanud ja unistan, et sa oled minu oma ja annad mulle lapsi, — ütles ta.

Moonika nõustus — ka tema oli selle inimese armunud.

Moonika kohtus endise mehega väikeste juustutootjate koosolekul. Ja konkursi võitis Moonika. Endine abikaasa vaatas teda põleva pilguga.

Tema asjad läksid halvasti nii tööl kui ka kodus. Naine tahtis kalleid kingitusi, nagu ka poeg.

Kodutöö ei huvitanud uut abikaasat eriti, ei aidanud ta ka äris. Aga Moonika oli õnnelik.

“See on vastik,” mõtles Marko. Ta eksis.

Mida ütleksite Moonika endisele mehele? Mida sooviksite Moonikale endale? ❤️