Tütar kavatseb teist korda abielluda ja on pahane, et me ei anna talle pulmadeks raha…

Tütar on juba 3 kuud mangunud, pahandanud, palunud ja meile mehega isegi ähvardusi teinud. See ei ole väike laps, kes mänguasja nurub — see on 27-aastane naine, kes nõuab pulmadeks raha. Täpsemalt öeldes teiseks pulmaks.

Aga meie mehega ei saa ega ausalt öeldes ka ei taha seda kahtlast ettevõtmist järjekordselt kinni maksta.

Meil on mehega üks laps, kelle saamine tuli meile suure vaevaga. Käisime kaua ravil, siis oli mitu ebaõnnestunud katset, närviline rasedus, raske sünnitus — ja lõpuks ometi saime vanemateks. Pole ime, et me tütre pärast üleliia muretsesime ja püüdsime talle anda kõike parimat.

Mul oli raskem range olla, seetõttu jagasime mehega, kui nii võib öelda, omavahel rollid ära. Mina hellitasin tütart, tema aga seadis piire. Kui sain aru, et tuleks keelduda, aga ma ise ei suutnud seda teha, saatsin tütre küsimusega isa juurde. Sellistes olukordades oskas tema end paremini vaos hoida.

Umbes tütre üheksandaks sünnipäevaks õppisin ka mina end kokku võtma ja mitte tormama tema iga soovi täitma. See tuli mulle raskelt, aga ma püüdsin — kartsin, et kui kõigele järele annan, rikun lapse ära. Kuigi muidugi hellitasime teda mingil määral ikkagi.

Kui laps sündis, kerkis meil kohe küsimus — kus ta tulevikus elama hakkab, seetõttu kogusime raha korteri jaoks. Tütre täisealiseks saamise ajaks oligi tal juba ostetud suurepärane ühetoaline korter heas piirkonnas. Remont sai samuti tehtud väga kvaliteetselt, et aasta pärast ei peaks midagi ümber tegema. Ka mööbli jaoks oli raha kõrvale pandud — tahtsime seda koos tütrega valida.

Arvestades, et ta õppis siis juba ülikoolis, olid meie kulud sel perioodil suured. Hea, et hakkasime tütre hariduse jaoks varakult säästma — muidu poleks me vaevalt hakkama saanud.

Korteri üle oli ta rõõmus, aga soovi eraldi elama minna ei avaldanud, nii et mööbli jaoks mõeldud raha seisis rahulikult mehe kontol. Ja 20-aastaselt lõi tütar meid pahviks — ta otsustas abielluda.

Kõik meie veenmised oodata, mitte kiirustada, oma tundeid proovile panna — kõik oli asjata. Tütar väitis, et kõik on juba otsustatud, ja kui me teda armastame, siis peaksime tema üle rõõmustama. Meil mehega lihtsalt niisama rõõmustada ei õnnestunud. Ta oli ise veel alles tüdruk, kes ei teadnud iseseisvast elust midagi, ja tema peigmees oli tudeng. Mis perekond sellest ikka tulla sai?

Aga tütar tahtis pulmi ja palus nende jaoks raha. Ta ütles, et selline sündmus juhtub elus vaid korra, seetõttu tahtis ta, et see jääks meelde. Summa, mille ta nimetas, oli väga suur — meil ei olnud selleks vaba raha.

— Vaata, kontol on raha, seda on küll natuke vähem, kui sa küsid, aga ülejäänu võivad peigmehe vanemad juurde panna. Ainult üks nüanss on — see on raha sinu korteri mööbli jaoks. Kui selle ära kulutad, hakkate põrandal magama, — andis mees lõpuks järele.

Tütar kinnitas, et see pole probleem. Esialgu olevat peigmehe vanemad valmis neile osa mööblist andma, ja hiljem ostavad nad ise selle, mida tahavad. Meie mehega mühatasime umbusklikult, aga vaidlema ei hakanud — sellel polnud mõtet.

Pulm tuli uhke ja jäid imelised fotod — aga see oligi kõik, mis sellest abielust alles jäi. Noored lahutasid aasta pärast, jumal tänatud, et nad ei jõudnud lapsi saada. Selline lõpp ei üllatanud ei meid ega väimehe vanemaid. Lapsed polnud iseseisvaks pereeluks valmis.

Tütar tuli meie juurde tagasi elama — lihtsam oli süüa ühest külmkapist kui teda eraldi ülal pidada. Ta lõpetas õpingud, läks tööle ja kolis siis oma korterisse. Me kogusime mehega veidi raha ja aitasime tal elamist tasapisi sisustada.

Nii see läkski — meie paneme midagi kõrvale ja läheme ostame kord kapi, kord köögi, kord pesumasina. Tütar teenis ise raha toidu, riiete ja kommunaalkulude jaoks. Kui meid poleks olnud, elaks ta siiamaani vana diivani, tabureti ja väikese pliidiga.

Aga kolm kuud tagasi tuli tütar meie juurde uudisega — talle tehti abieluettepanek. Seekord olid nad vähemalt jõudnud peigmehega koos elada. Kuigi korteri järgi ei ütleks, et seal mees elab. Nagu varemgi — kui kraan lekib või riiul alla kukub, helistab tütar isale. Meie mehega ei olnud peigmehest vaimustuses.

Ikka õnnitlesime tütart, soovisime üksmeelt ja armastust. Millegipärast olin kindel, et nad lihtsalt registreerivad abielu, aga kus sa sellega. Tütar tahtis jälle kleiti, pulmi, restorani ja kõike muud juurde kuuluvat. Ja selle lõbu kinni maksmist pakuti välja meile.

Mees tuletas meelde, et ühe „terveks eluks” mõeldud pulma oleme me juba kinni maksnud. Viska­sime hunniku raha tuulde, kuigi oleksime võinud korteri suurepäraselt sisustada. Ilusad fotod ja mälestused ei ole ilmselgelt nii palju väärt.

Aga tütar teatas, et siis oli ta noor ja rumal, nüüd aga on kõik tõsine.

— No kui tõsine, siis organiseerige see pulmapidu peigmehega ise. Mis probleem on? Te olete juba täiskasvanud, mõlemad töötate, korterit üürida pole vaja. Koguge aasta aega — ja saate oma unistuste pulma, — pakkusin mina.

Tütar ei tahtnud oodata. Ta teatas, et tal on juba aeg sünnitada, mitte pulmade jaoks koguda.

— No siis sünnitagi. Mis probleem on? Tehke kõik tagasihoidlikult, istuge sõprade ja lähedastega koos, ja hakake siis lapse jaoks raha koguma. Ka see nõuab väga palju raha.

Tütar hakkas virisema, et tema tahab pulmi, mitte lihtsalt nagu mingi koristaja kombel allkirja anda. Aga seekord olime meie mehega juba kindlalt meelestatud. Pealegi polnud meil raha, et järjekordset tütre kapriisi kinni maksta.

Juba 3 kuud ei jäta ta meid selle teemaga rahule. Viimasel ajal on ta läinud üle ähvardustele — et kui meil temast ükskõik on, siis ei näe me ka tulevasi lapselapsi. Jah, muidugi, ükskõik. Küll oleks hea, kui kõigil vanematel oleks oma lastest nii „ükskõik”.

Kuidas teie minu asemel käituksite, kas annaksite raha teiseks pulmaks, kui esimese oleme juba kinni maksnud — ja see lagunes aasta pärast?