20 aastat kogunes kogu pere lihavõtteks minu koju. Mina valmistasin toitu, ootasin, kandsin kõike enda peal. Aga sel aastal helistas tütar lihtsalt ja ütles, et tellis cateringi… ega küsinudki, kas mind seal üldse vaja on…

Lugesin seda sõnumit kolm korda.

Esimesel korral ei saanud aru. Teisel korral tundsin kuidas midagi pigistas kõhtu. Kolmandal korral panin telefoni köögitasapinnale ja seisin seal kaua, vaatasin külmkapi külge kleebitud ostunimekirja.

„Ema, sel aastal lihavõtted meie pool Tallinnas. Tellisin toitlustuse Vanaema köögist, kõik on traditsiooniline aga ilma selle kõige segaduseta. Ei pea midagi tooma, puhka. Anname kellaaja teada. Musid!”

Musid. Tibupoja emoji. Ja kakskümmend aastat minu elust suletud ühte lausesse.

Võib-olla õigustangi ennast ise — aga tahan et te mõistaksite miks see nii valutab.

See pole küpsetamise pärast. See pole kunagi olnud ainult küpsetamise pärast.

Kakskümmend aastat oli minu kodu keskus. Siia tulid kõik tagasi. Karin Tallinnast, Jaan Tartust, ämm Pärnust, vennatütar koos mehega. Kaksteist inimest laua ümber mis oli välja tõmmatud üle kogu toa, lisatoolidega naabri käest laenatud sest omad ei jätkunud.

Ja mina — Suurest Neljapäevast alates köögis. Lihavõttekook rosinatega — see ema retseptist, mitte internetist. Külm suitsuliha sinepikastmega — kaks portsjonit, sest üks kaob enne kui kõik istuvad. Ahjulammas küüslaugu ja rosmariiniga — sest nii tegi vanaema Helvi. Ja värsked mädarõikad riivitud Suurel Laupäeval — igal aastal pisarad silmis, igal aastal sama naer Aino’lt et see on minu igaaastane nutt.

See oli minu koht selles perekonnas. Minu roll. Minu missioon — kui seda küpsetamise kohta nii öelda saab.

Kui kõik istusid laua ääres ja sõid — oli lärmakas, lapselapsed jooksid ringi, Jaan vaidles Aino’ga poliitika üle — istusin mina ja vaatasin kõike seda ja mõtlesin: selle tegin mina. Minu pärast istuvad nad siin. Minu käed kogusid nad siia.

Seda ei saa mult keegi ära võtta sõnumiga emojidega.

Helistasin Karinile.

— Tütreke, sain sõnumi. Aga mul on juba mädarõikad turult tellitud, rosinad leotamas…

— Ema, just sellest räägingi — katkestas ta mind. — Igal aastal kurnad ennast. Kolm päeva köögis, siis valutavad jalad, Jaan ütles et eelmisel aastal ei saanud nädal aega kõndida. Mõtlesime et on aeg puhata.

— See on kingitus või karistus?

— Kingitus, ema.

Istusin laua ääres ja mõtlesin selle sõna peale. Kingitus. Nagu oleks puhkamine midagi mida tahan. Nagu oleks kolm päeva köögis seismine midagi millest tahan põgeneda.

Mina ei taha põgeneda. Mina tahan seal olla.

Tahan et Liisa tuleks kööki ja küsiks millal on kook valmis. Tahan et väike Markus varastaks tüki enne kui see jahtub. Tahan et Aino tuleks pärastlõunal ja hakkaks ilma sõnagi ütlemata kartuleid koorima — halvasti, liiga paksult, aga et kooriks.

Tahan et see kodu lõhnaks rosmariini ja mädarõika järgi. Et see oleks minu lõhn sellest lihavõttest.

Mitte valged elegantsed nõud Vanaema köögist.

Aino ütleb et võib-olla pole see halb. Et „noored tahavad üle võtta.”

Üle võtta. Toitlustus on üle võtta.

Istun sama laua ääres kus olen kakskümmend aastat lihavõttekoogi tainast sõtkunud. Akna taga märts, veel jahe. Lihavõtted nelja päeva pärast.

Külmkapil on ostunimekiri Saaremaa magnetiga.

Mädarõikad. Munad — mitte vähem kui viis tosinat. Lammas. Aino magab toas. Varsti tõuseb ja küsib mis lõunaks on.

Ja teab mida teen.

Tõusen üles. Panen põlle ette. Võtan jahu välja.

Mitte selleks et vastu hakata. Mitte sellepärast et olen kangekaelne. Vaid sellepärast et kui mitte mina — siis kes? Kes ütleb neile et lihavõtted ei ole tellimus number nii ja naa, kättesaamine Suurel Laupäeval kella kaheks?

Võib-olla mitte keegi. Võib-olla just sellepärast pean seda tegema mina.

Kook tuleb. Suitsuliha tuleb. Ja lammas tuleb.

Kas keegi seda hindab — näeme pühapäeval.

Kas teie perekonnas on keegi kes küpsetab mitte sellepärast et peab, vaid sellepärast et see on tema viis armastada? Ja kas see inimene teab et teie seda teate?