Esimest korda seitsme aasta jooksul sõitsin ma sõbrannadega viieks päevaks puhkusele. Mu mees saatis mind ära vaikides. Viimasel hetkel ütles ta: «Kui sa suudad niimoodi ära sõita, siis järelikult ei hoia sind kodus miski kinni.» Ma pöörasin end tema poole. Vaatasin talle otsa. Võtsin kohvri. Ja lennu ajal tegin otsuse, millest ta saab teada siis, kui ma tagasi jõuan.

Seitse aastat ei olnud ma kordagi ilma pereta kuhugi sõitnud. Mitte sellepärast, et mulle oleks seda keelatud — lihtsalt alati oli midagi. Lapsed olid väikesed, polnud aega. Siis polnud raha. Siis ütles mees — milleks sul seda vaja on. Ja lõpuks lakkasin ma isegi ise mõtlemast endast eraldi perest. Kuidagi märkamatult.

Sõbrannad kutsusid mind märtsis. Viis päeva, meri, neli inimest. Ma ütlesin — pean mõtlema. Mõtlesin kolm nädalat. Siis ütlesin jah.

Mees ei olnud valjuhäälselt vastu. Ta muutus lihtsalt vaiksemaks. Kui ma kohvrit pakkisin — istus ta elutoas ja vaatas televiisorit. Kui palusin tal lukk kinni tõmmata — aitas vaikides. Kui palusin tal lastele õppetükke meelde tuletada — vastas lühidalt. Jah. Ma tean. Saame hakkama.

Ärasõidupäeva hommikul viis ta mu lennujaama. Me peaaegu ei rääkinud autos.

Ma astusin välja, võtsin kohvri. Pöördusin, et hüvasti jätta.

Ta istus roolis. Vahtis otse ette. Siis ütles — kui sa suudad niimoodi ära sõita, siis järelikult ei hoia sind kodus miski kinni.

Ma seisin auto kõrval.

Ma ei karjunud. Ei nutnud. Lihtsalt vaatasin talle otsa.

Siis võtsin kohvri. Ja läksin lennujaama.

Ma ei vaadanud tagasi.

Sõbrannad ootasid mind juba registreerimises. Kallistasime, hakkasime elevusega rääkima. Ma naeratasin — päriselt naeratasin. Aga kuskil sügaval sees keerlesid tema sõnad edasi.

Kui sa suudad niimoodi ära sõita, siis järelikult ei hoia sind kodus miski kinni.

Lennukis istusin akna all. Sõbrannad lobisesid üle vahekäigu. Mina vaatasin alla, kuidas maa aina väiksemaks jäi.

Mõtlesin.

Ma ei olnud vihane — kummaline, aga ma tõesti ei olnud vihane. Oli mingi imelik selgus. Nagu tema sõnad oleksid teinud ära selle, mida ma ise polnud pikka aega julgenud teha — hajutanud udu.

Seitse aastat.

Seitse aastat ei olnud ma kuskil käinud omaette. Seitse aastat olin planeerinud oma elu pere ümber. Seitse aastat olin endale öelnud — hiljem. Kui lapsed on suuremad. Kui on aega. Kui see on võimalik.

Ja esimest korda seitsme aasta jooksul, kui ma viimaks ütlesin iseendale jah — kuulsin ma, et mind ei hoia kodus miski kinni.

Mitte aitäh selle eest, et sa oled kõik need aastad vastu pidanud. Mitte mine puhka, sa oled selle ära teeninud. Mitte ma hakkan sind igatsema.

Järelikult ei hoia sind kodus miski kinni.

Vaatasin lennukiaknast välja ja mõtlesin — mida ta sellega õigupoolest mõtles. Võib-olla tahtis haiget teha. Võib-olla tahtis mind peatada. Võib-olla ei saanud ta ise ka aru, mida ütles.

Ja siis mõtlesin hoopis millelegi muule.

Sellele, mida ma viimased paar aastat tundnud olin. Kuidas ma olin tasapisi muutunud väiksemaks. Mitte väliselt — seesmiselt. Kuidas ma olin lakanud tegemast omaenda plaane. Kuidas ma olin lakanud tahtmast midagi, mis oleks ainult minu oma, perest eraldi. Kuidas ükskord sõbranna küsis, mida sulle meeldib teha — ja ma ei vastanud kohe, sest ma ei teadnud.

Ma ei teadnud, mida ma armastan.

Just siis tegingi ma otsuse.

Mitte lahutuse kohta — ütlen kohe ära. Millegi muu kohta.

Selle kohta, et kui ma tagasi jõuan — räägin ma mehega. Päriselt. Mitte sellest hetkest lennujaamas — vaid neist seitsmest aastast. Sellest, kuidas me jõudsime punkti, kus minu esimene omaette puhkus seitsme aasta jooksul tundub ohuna. Sellest, mis minuga kogu selle aja juhtus. Sellest, et ma tahan teisiti — mitte pere asemel, vaid koos perega, kuid iseennast ära kaotamata.

Ja tegin veel ühe otsuse, väikese, aga tähtsa.

Panen end kirja kursustele, kuhu olen tahtnud minna juba kolm aastat. Keelekursustele. Igal kolmapäeva õhtul. Enda jaoks.

Need viis päeva möödusid hästi. Meri, toit, naer, sõbrannad. Ma puhkasin päriselt — esimest korda väga pika aja jooksul.

Mees helistas iga päev. Lühidalt — kuidas sul läheb, lastega on kõik korras. Tema hääl oli teistsugune — mitte vihane. Vaikne. Justkui oleks temagi mõelnud.

Kui ma tagasi tulin, tuli ta mulle lennujaama vastu. Võttis vaikides kohvri. Autos küsis — kas puhkasid hästi.

Ma ütlesin — hästi.

Jõudsime koju. Lapsed jooksid kallistama. Ma kallistasin neid ja mõtlesin — vot see hoiabki. Nemad hoiavad. Ja ma ise hoian ennast samuti.

Õhtul, kui lapsed olid magama jäänud, ütlesin mehele — meil on vaja rääkida. Mitte lennujaamast — meist.

Me rääkisime kolm tundi.

Ta ütles, et ehmus. Et ta ei oska sellest normaalselt rääkida. Et viha tuli välja sõnadena, mida poleks tohtinud välja tulla.

Ma ütlesin, et ma kuulsin teda. Ja rääkisin talle neist seitsmest aastast. Sellest, kuidas ma muutusin väiksemaks. Kolmapäevastest kursustest.

Ta ütles — sõida. Ja käi kursustel.

Ma ütlesin — ma tean, et ma võin. Ma lihtsalt tahtsin, et sina ka seda teaksid.

Järgmisel nädalal panin end kursustele kirja.

Käin igal kolmapäeval.

Kolmapäeviti saab kodus kõik hästi hakkama — mees saab hakkama.

Ja mina saan samuti.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et ma talle lennujaamas ei vastanud, või nõuavad sellised sõnad kohest reaktsiooni?