Käisin kolm kuud jõusaalis, võtsin kaheksa kilo alla, tundsin end elava ja kaunina. Tulin koju — mees vaatas mind ja ütles: «Miks sa nii pingutad, kas otsid armukest?» Laste kuuldes. Ma tardusin. Ja seda, mida ma talle vastasin, ei unusta ta enam kunagi.
Kolm kuud tagasi otsustasin, et on aeg. Mitte sellepärast, et keegi oleks midagi öelnud. Mitte sellepärast, et nii peab. Lihtsalt ühel hommikul tõusin, vaatasin peeglisse ja mõtlesin — ma tahan end teistmoodi tunda. Mitte mehe pärast, mitte teiste inimeste pärast. Iseenda pärast.
Panin end jõusaali kirja. Esimesed kaks nädalat olid rasked — kõik valutas, voodist tõusta ei tahtnud. Siis harjusin ära. Siis hakkasin neid trenne juba ootama. Tund aega ainult mulle — muusika, liikumine, ei mingeid koduseid toimetusi ega küsimusi.
Kuu aja pärast tundsin erinevust. Kahe kuu pärast nägin seda peeglist.
Kaheksa kilo kolme kuuga. Aga asi ei ole kilodes. Asi on selles, et tundsin end jälle elavana. Et vaatasin hommikuti peeglisse ja naeratasin. Et panin jalga teksad, mida polnud kaks aastat kandnud.
Mees nägi, et ma käin jõusaalis. Ta teadis mu graafikut. Vahel ütles — noh, kuidas sul selle spordiga läheb. Ilma huvita — lihtsalt selleks, et midagi öelda. Vastasin lühidalt. Mul ei olnud tema hinnangut vaja — mulle meeldis see protsess.
Reedel tulin pärast trenni koju. Hea trenni järel — töötasime treeneriga läbi uue kava, läksin sealt ära rahuloleva ja kuumana. Astusin esikusse ja hakkasin jopet seljast võtma.
Lapsed istusid köögis — tegid kodutöid. Oli kuulda, kuidas nad kirjutasid ja omavahel vaikselt rääkisid.
Mees seisis külmkapi juures. Vaatas mind.
Mõõtis pilguga üle.
Ja ütles — miks sa nii pingutad? Otsid armukest või?
Laste kuuldes.
Nad jäid kohe vait — ma kuulsin, kuidas vihikud enam ei sahisenud.
Ma seisin esikus, jope käes.
Kolm kuud. Kolm kuud tõusin ma kell kuus, tegin hommikusööki, viisin lapsed ära, korraldasin kõik toimetused ja alles siis läksin jõusaali. Kolm kuud ei palunud ma temalt midagi — ei palunud kiitust, ei palunud, et ta märkaks. Ma lihtsalt tegin oma asja.
Otsid armukest.
Laste kuuldes, kes on üheteist- ja kolmeteistaastased.
Panin jope nagisse.
Läksin kööki.
Lapsed vaatasid mulle otsa. Mõlemad. Vaikselt.
Vaatasin mehele otsa.
Ütlesin — lapsed, minge palun oma tubadesse. Mul ja isal on vaja rääkida.
Nad tõusid püsti. Läksid ära — kiiresti ja vaikselt.
Ootasin, kuni uksed sulgusid.
Siis vaatasin mehele otsa.
Ütlesin — sa ütlesid selle just laste kuuldes. Meie poja kuuldes, kes on kolmteist ja istub praegu oma toas ning mõtleb, et nii räägivad mehed oma naistega. Ja meie tütre kuuldes, kes on üksteist ja mõtleb praegu, et nii tulebki reageerida, kui naine hakkab enda eest hoolitsema.
Mees vaikis.
Ütlesin — ma olen kolm kuud jõusaalis käinud. Tõusen kell kuus. Teen kõike seda, mida varemgi, ja lisaks kolm trenni nädalas. Olen kaheksa kilo alla võtnud ja tunnen end hästi. See on minu saavutus — mitte sinu oma. Ja sinu esimene kommentaar kolme kuu jooksul on — otsid armukest.
Ta ütles — ma ju tegin nalja.
Ütlesin — see ei ole nali. Nali on naljakas. See on solvang. Ja sa ütlesid selle laste kuuldes.
Ta ütles — sa reageerid liiga teravalt.
Ütlesin — ei. Ma reageerin õigesti. Liiga kaua reageerisin valesti — vaikisin, tegin näo, et ei kuulnud. Täna ma seda ei tee.
Ta jäi vait.
Ütlesin — sa lähed nüüd laste juurde. Kohe. Ja ütled neile, et sul ei olnud õigus. Et nii ei räägita. Et see oli ebaviisakas ja ebaõiglane. Mitte minu pärast — nende pärast. Sest nad kuulsid seda ja nad jäävad seda mäletama.
Ta vaatas mulle otsa.
Pikalt.
Siis tõusis püsti. Läks koridori. Koputas kõigepealt poja, siis tütre uksele.
Ma ei kuulnud, mida ta ütles — ma ei läinud uste juurde. See oli tema vestlus.
Ta tuli kahekümne minuti pärast tagasi. Istus laua taha.
Ütles — sul on õigus. See oli vale.
Ütlesin — jah.
Olime mõnda aega vait.
Siis ütles ta — sa näed hea välja. Päriselt.
Ütlesin — ma tean. Ma teadsin seda ka ilma sinuta.
Tõusin püsti. Läksin duši alla.
Tütar tuli õhtul minu juurde. Ütles — ema, sa oled ilus. Ja tegid õigesti, et isale ütlesid.
Kolmeteistaastane poeg küsis õhtusöögi ajal — ema, kas sa lähed homme trenni? Ütlesin, et jah. Ta ütles — äge.
Mõnikord ei ole tähtis see, mida sa mehele ütled. Tähtis on see, mida lapsed kuulevad.
Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et palusin mehel lastega rääkida, või oli see liigne ja oleks piisanud ainult meie omavahelisest vestlusest?
