Otse laulatusetalituse ajal puhkes ämm valjusti nutma ja ütles preestrile: «Tema väärib enamat. Mina olen ema — mina tean paremini.» Kirikus. Kõigi ees. Mu abikaasa langetas pilgu. Ma seisin altari ees, hoidsin küünalt ja tundsin, kuidas minus miski aeglaselt vajus, ja ühel hetkel puhusin ma küünla ära ning ütlesin midagi, mida nad minult üldse ei oodanud…
Me valmistusime laulatusetalituseks kaheksa kuud. Mitte pulmadeks — just nimelt laulatusetalituseks eraldi. See oli meile mõlemale oluline. Kirik, mille valisime, oli väike ja vaikne. Preester, keda tundsime, oli hea ja tark inimene. Käisime tema juures kolm korda vestlustel ja valmistusime tõsiselt.
Külalisi oli vähe — ainult kõige lähedasemad. Umbes kakskümmend inimest. Ema, isa, sõbrannad, tema sugulased. Ja ämm.
Ämma kohta teadsin ma palju. Teadsin, et ta oli meie abielu vastu juba algusest peale. Mitte sellepärast, et mina oleksin halb olnud — lihtsalt mitte keegi poleks olnud tema poja jaoks piisavalt hea. Ta ütles seda talle otse. Vahel ütles seda ka mulle — samuti otse. Mu mees palus tal lõpetada. Tema ei lõpetanud.
Aga laulatusetalitusele ta tuli. Ma mõtlesin — järelikult on ta leppinud. Järelikult on kõik korras.
Talitus algas. Preester ütles sõnu, mida ma olin pähe õppinud. Hoidsime küünlaid. Mu mees vaatas mulle otsa — silmad elavad ja soojad. Ma mõtlesin — see ongi see. Just see hetk.
Ja siis puhkes ämm nutma.
Mitte vaikselt — valjusti. Nii et mitu inimest pöördusid ümber.
Preester peatus.
Ta ütles — tema väärib enamat. Vabandage. Mina olen ema. Mina tean paremini.
Kirikus.
Kõigi ees.
Laulatusetalituse ajal.
Ma seisin altari ees, küünal käes.
Vaatasin oma meest.
Ta langetas pilgu.
Mitte minu poolelt ära — vaid põrandale. Lihtsalt langetas pilgu.
Preester vaatas ämma. Siis meid. Siis jälle ämma.
Külalised vaikisid. Selline vaikus, mis tekib siis, kui inimesed ei tea, kuhu vaadata.
Ma seisin ja tundsin, kuidas minus miski aeglaselt vajub. Mitte viha — midagi raskemat. Midagi külma ja väga selget.
Vaatasin küünalt oma käes.
Siis vaatasin meest, kes seisis mu kõrval ja vaatas põrandale.
Siis ämma, kes nuttis esireas ega jäänud vait.
Siis preestrit, kes ootas.
Ma puhusin küünla ära.
See kustus.
Kirikus läks veel vaiksemaks — kui see üldse võimalik on.
Pöördusin preestri poole. Ütlesin rahulikult ja selgelt — palun oodake üks minut.
Siis pöördusin oma mehe poole.
Ütlesin — vaata mulle otsa.
Ta tõstis pilgu.
Ma ütlesin — ma abiellun sinuga. Täna, siin. Aga kõigepealt tahan, et sa ütleksid talle — valjusti, kõigi ees — et see on sinu valik. Et sa seisad siin sellepärast, et sa tahad seda. Mitte tema. Sina.
Vaikus oli täielik.
Ta vaatas mulle otsa.
Siis pöördus ta ema poole.
Ütles — ema. See on minu valik. Ma armastan teda. Palun jää vait.
Ämm vaatas teda.
Ta pöördus tagasi minu poole.
Ma võtsin tema küünla. Süütasin oma küünla tema leegist. Panin selle tagasi.
Vaatasin preestri poole.
Ütlesin — palun jätkake.
Preester vaikis hetke. Siis noogutas.
Talitus jätkus.
Ämm vaikis lõpuni. Ma ei tea, kas ta veel nuttis — ma ei vaadanud tema poole.
Pärast laulatusetalitust tuli ta kiriku sissepääsu juures minu juurde. Vaatas mulle otsa — kaua. Siis ütles — sa oled tugev.
Ma ei teadnud, kas see oli kompliment või lihtsalt tõdemus. Ütlesin — aitäh.
Ta lahkus peolt enne kõiki teisi.
Mu mees ütles öösel — juba kodus olles — et ta polnud talle kunagi varem nii öelnud. Et ta kartis. Et ta ei teadnud, kuidas seda teha.
Ma küsisin — aga nüüd?
Ta ütles — nüüd ma tean.
Oleme olnud abielus kaks aastat. Ämm käib vahel külas. Ta vaikib rohkem kui varem. Mõnikord ütleb midagi üleliigset — aga harvem. Nüüd peatab mu mees ta ise. Mitte alati kohe — aga peatab.
See kustutatud küünal seisab meil kodus riiulil. Mu mees pani selle sinna ise. Ütleb — et mäletada.
Ma ei küsi, mida ta täpselt mäletada tahab.
Arvan — ta teab seda niigi.
Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et peatasin laulatusetalituse, või oleks tulnud selliseid asju lahendada mitte altari ees?
