Kolm aastat panin ma autokooli jaoks raha kõrvale — mehe eest salaja, vähehaaval. Lõpuks rääkisin sellest mehele. Ta vaatas mulle otsa ja hakkas naerma: „Kas sa räägid tõsiselt? 52-aastaselt?” Ta naeris. Ei vaielnud vastu — lihtsalt naeris. Ma läksin toast välja. Ja tegin seda, millest ta sai teada alles kuu aega hiljem.

Kolm aastat. Iga kuu natuke. Sellest summast, mis jäi üle pärast toidukulusid, kommunaalmakseid ja kõike muud. Mõnikord tõesti väga vähe — kakssada-kolmsada. Mõnikord rohkem, kui õnnestus millegi pealt kokku hoida.

Ma ei rääkinud sellest mehele. Mitte sellepärast, et oleksin midagi varjanud — ma lihtsalt teadsin, kuidas ta suhtub sellesse, mida peab ebaoluliseks. Tahtsin kogu summa kõigepealt kokku saada ja siis tulla konkreetse summa ning konkreetsete kursustega. Et see ei oleks arutelu, vaid fakt.

Kolm aastat panin ma raha kõrvale ja unistasin.

Autot juhtida olin ma tahtnud juba ammu — umbes kolmekümnendast eluaastast. Alati tuli midagi vahele. Lapsed olid väikesed, aega polnud. Siis kasvasid lapsed suureks, aga raha oli vaja mujale. Siis harjusin lihtsalt ära, et mees sõidutab — kuhu vaja, sinna läheme. Tema marsruudi järgi, tema ajal.

Viiekümne kaheselt otsustasin ma — aitab.

Kogusin vajaliku summa kokku. Leidsin hea autokooli — lugesin arvustusi ja valisin hoolikalt. Printisin info välja. Panin selle õhtusöögi ajal mehe ette.

Ütlesin — ma panen end autokooli kirja. Siin on hind, siin on algusaeg. Raha on mul olemas — kogusin selle ise.

Ta vaatas paberit. Siis vaatas mulle otsa.

Ja hakkas naerma.

Ei muianud ega naeratanud skeptiliselt. Ta naeris — päriselt, nagu oleksin öelnud midagi naljakat.

Ta ütles — kas sa räägid tõsiselt. 52-aastaselt.

Ta ei vaielnud vastu. Ei öelnud, et milleks sul seda vaja on või et see on ohtlik või et arutame seda. Ta lihtsalt naeris.

Ma vaatasin teda.

Kolm aastat panin ma iga kuu kakssada-kolmsada kõrvale. Kolm aastat unistasin. Tulin tema juurde valmis summaga ja valmis plaaniga.

Ta naeris.

Tõusin püsti. Võtsin paberi laualt. Läksin toast välja.

Läksin magamistuppa. Sulgesin ukse.

Ma ei nutnud. Istusin voodi serval ja mõtlesin.

Siis võtsin telefoni. Avasi autokooli kodulehe.

Panin end kirja.

Kohe sealsamas, kohe samal minutil. Tegin ettemaksu kaardilt, kuhu olid kogunenud need kolm aastat kõrvale pandud summad.

Panin telefoni ära. Läksin magama.

Mees tuli hiljem — heitis minu kõrvale. Ei öelnud midagi. Mina samuti.

Järgmisel päeval läks kõik nagu tavaliselt. Ma ei maininud kursusi, tema ei küsinud. Nagu seda juttu poleks olnudki.

Esimene tund oli kolmapäeva õhtul. Ütlesin mehele — jään sõbranna juures hiljaks. Ta noogutas.

Mina läksin autokooli.

Instruktor oli noor ja kannatlik. Istus mu kõrvale, seletas kõik rahulikult, ilma vähimagi üllatuseta minu vanuse üle. Ta lihtsalt tegi oma tööd.

Istusin esimest korda elus rooli taha.

Käed värisesid natuke. Aga ma sõitsin.

Nii läks kuu aega. Kaks korda nädalas — ütlesin, et olen sõbranna juures, tööl või arsti juures. Mees ei küsinud üksikasju — ta ei küsinud neid kunagi.

Kuu aja pärast sõitsin koju. Parkisin maja ette — juba täiesti korralikult, mitte viltu. Astusin sisse.

Mees istus diivanil.

Panin tema ette kohvilauale tõendi teooriakursuse läbimise kohta ja järgmise etapi maksekviitungi.

Ta vaatas. Tõstis pilgu.

Ütlesin — ma olen juba kuu aega õppinud. Sõidan kaks korda nädalas. Kahe kuu pärast on eksam.

Ta vaikis.

Ma ütlesin — sa naersid. Ma otsustasin, et luba pole mul vaja.

Ta vaikis veel.

Siis küsis — ja kuidas läheb.

Mina ütlesin — hästi. Tuleb välja küll.

Ta noogutas. Ei vabandanud, ei öelnud, et tal polnud õigus. Lihtsalt noogutas.

Sellest piisas.

Eksamist sain läbi kolmandal katsel — mitte esimesel, kui aus olla. Aga sain läbi. Kui juhiloa kätte sain, helistasin tütrele — ta kiljus rõõmust. Siis helistasin sõbrannale.

Mehele näitasin juhiluba õhtul. Panin selle lauale.

Ta võttis selle. Vaatas fotot. Pani tagasi.

Ütles — õnnitlen.

Kaks sõna.

Aga ma ei oodanudki pikka kõnet.

Nüüd on meil kaks autot. Tema oma ja minu oma — ostsin poole aasta pärast pärast juhiloa saamist kasutatud auto. Sõidan ise. Kuhu tahan, millal tahan.

Oma marsruudi järgi. Oma ajal.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et tegin kõik salaja, või oleksin pidanud mehega otse rääkima, hoolimata tema naerust?