7 aastat kasvatasin oma lapselast, kuni tütar tegi karjääri. Ja nüüd on ta mind süüdistanud, et ma võtsin talt tema poja ära…

Ma ei unusta kunagi seda külma detsembriööd, kui helises telefon. Torust kostusid pisarad: “Ma ei saa hakkama… Ei taha lapsest lahkuda, aga pean töötama. Palun aita mind”.
Hääl värises – nagu inimesel, kes oli esimest korda tõeliselt hirmunud. Ta jäi üksi, vaevalt kakskümmend, õpingud, lisatööd, arved. Iga nädalaga kahanesid lootused kiiremini kui lumi akna taga.

Ma vaatasin oma magavat lapselast: kaks aastat, heledad juuksed, soojad põsed, rahulik hingamine. Ja ma ei kahelnud hetkekski. Kallistasin tütart, ütlesin, et kõik saab korda, et võtan hoolimise enda peale. “See ei kesta kaua, ema. Ma saan jalad alla ja võtan ta enda juurde tagasi”, – kordas ta.

“Mitte kaua” venis kuudeks, siis aastateks. Alguses helistas ta iga päev: kuidas magab, kas räägib uusi sõnu, kas sööb ise lusikaga. Mõnikord nuttis, ja ma lohutasin: laps on rahulik, armastatud, tal ei ole millestki puudu. Siis muutusid kõned harvemaks. Pausid pikemaks.

Lapselaps kasvas – tark, soe, õrn. Õpetasin talle värve, viisin lasteaeda, hiljem – esimesele koolivõistlusele. Öösel kutsus ta mind, kui nägi halbu unenägusid. Hommikul tuli kallistama, nagu oma inimese juurde. Olin tema jaoks kõike – vanaema, ema, sõber. Ma ei mõelnud, kas see on “õige” või “vale”. Ma lihtsalt armastasin ja tegin kõik, mis võimalik.

Tütar saatis pühade puhul kaarte, käis paar korda aastas. Tema hääles kõlas pidevalt külmus ja väsimus. Aga ta ütles: ilma minu abita poleks hakkama saanud, ühel päeval ta “tasub” kõik.

Möödus seitse aastat. Meie “ajutine” elu muutus tõeliseks eluks. Meil lapselapsega tekkisid omad rituaalid: õhtused muinasjutud, pühapäevased pirukad, pikad jalutuskäigud pargis. Mõnikord tundsin südames õõnsust: tema ema näeb teda vaid hetkeks – nädalavahetustel, koolivaheaegadel. Ma veensin end: ta teeb seda tema pärast, et hiljem oleks parem.

Ühel päeval helistas ta ootamatult: hääl kindel, enesekindel. “Nädalavahetusel tulen. Meil on vaja rääkida”. Saabunud hommikul – korralik, rahulik. “Ma võtan ta enda juurde. Mul on elukoht, stabiilne töö, suudan kõik tagada”.
Minu sees murdus midagi. Naeratasin, ütlesin “mul on hea meel sinu pärast”, “olen uhke sinu üle”, aga rinnus – tühjus ja valu. Lapselaps kuulas ja puges mulle sülle: “Ma ei taha lahkuda”. Seletasin talle, et ema armastab, et temaga peab rohkem olema. Tütar vaatas üha külmema pilguga: “Sa lubasid tal arvata, et sina oled ema. Sa võtsid minult lapse ära”.

Need sõnad kõlavad siiani öösiti. Ma ju ainult päästsin neid mõlemaid kokkuvarisemisest – teda soojuse puudusest, teda meeleheitest. Armastasin, kuid ei püüdnud asendada. Nüüd piinan end küsimustega: kas oleksin pidanud sagedamini taanduma ja neid kokku lükkama? Järgima kohtumisi? Iga minut meelde tuletama, kes on kes? Võib-olla olin liiga rõõmus iga nende päeva üle ja unustasin “piirid”?

Nüüd elab lapselaps emaga. Kohtume harvemini. Kuid iga kord, kui ta üle läve astub, jookseb ta minu juurde, haarab kaelast nii tugevasti, nagu aeg poleks möödunud. Kui uks tema järel sulgub, jääb mulle vaikus, mida ei saa millegagi täita. Lähen tema tuppa: riiulil on autoke, padja all joonistus “Vanaema, ma armastan sind”. Istun seal õhtuti, sirvin raamatute lehti ja kuulen tema naeru, nagu kaja.

Tütar helistab aina harvemini. Kirjutab lühidalt, asjalikult. Minu “kuidas teil läheb?” peale vastab: “kõik on korras” – ja justkui paneb punkti. Mõnikord näen teda autos aknast, kui toob lapselast. Nägu väsinud, kuid rahulik. Õpin uskuma, et tal on õigus: laps vajab ema lähedal. Ja et minu kõige raskem tegu on õigel ajal kõrvale astuda.

Öösel ärkan ikka sama küsimusega: “Kas ma tõesti tegin midagi valesti?” Võib-olla pidanuksin võitlema – hooldusõiguse, kohtumiste ajakava, “minu” õiguste eest? Võib-olla just lahti laskmine ongi armastus – selline, mis valib mitte oma südame, vaid nende ühise tuleviku. Ma ei tea. Tean ainult üht: armastada ma ei lõpeta. Alati ootan uksele koputust, kuumi põski oma põlvedel, vestlusi pisiasjade ja olulise üle.

Mõnikord on suur armastus – see, kui anda ja vabastada, isegi kui see teeb kõige rohkem haiget maailmas.
Aga teie, olles minu asemel, kas võitleksite lõpuni või ikkagi laseksite vabaks?