69-aastaselt tundsin, et elu on justkui otsas, kuni ühel hetkel, pärast pikki vaikuse aastad, ilmusid mu sõbrannad taas välja ja mõne päeva pärast ärkasin ma haiglas

Ma arvasin alati, et elu lõpeb siis, kui tunned end kõigile mittevajalikuna. Olin 69-aastaselt elanud üksinda väikeses korteris linna ääres, kus külm tuul puhus õues, kolistades tühjade prügikastidega. Aknast väljas kraaksusid varesed ja mõnikord tundus mulle, et nende kraaksumine oli ainus heli, mis meenutas, et ma ikka veel olemas olen.

Sel pilvisel õhtul istusin akna all, meenutades aegu, mil mina ja mu sõbrannad, Laura ja Anna, olime lahutamatud: õppisime samas ülikoolis, jagasime esimesi armuseiklusi ja tähistasime oma võite koos. Kuid palju aastaid tagasi läksime lahku ja ma ei teadnud enam, kus nad on. Tundus, et kõik rõõmud jäid minevikku ja ees ootas vaid hall tühjus. Kuid just sel õhtul helises telefonikõne, mis muutis mu maailma.

— Eva, kas sa kuuled mind? — küsis erutatud hääl teisel pool liini.

— Jah… Kes see on? — surusin telefoni kõrva vastu, püüdes keskenduda.

— See on Laura. Vabandust, et nii pikaks ajaks kadusin… Me koos Annaga tahaksime sind külla tulla. Peame rääkima.

Ma ei teadnud, kas olla rõõmus või hirmul. Mis võis juhtuda, et nad otsustasid mind nii paljude aastate järel üles leida? Väljas hakkas vihma tibutama, külmad piisad koputasid vastu akent ja mu kõri täitis kummaline ärevus.

Mõne tunni pärast kostus uksele koputus ja kui avasin, seisid künnisel kaks naist, kelles tundsin vaevu ära oma vanad sõbrannad. Laura kallistas mind ja Anna puudutas mu kätt ning ütles vaikselt:

— Eva, vabanda, et me sind varem ei otsinud. Me saime teada…

— Mida saite teada? — küsisin ma uuesti.

— Me ei saa veel kõike rääkida. Liiga palju saladusi, — Anna kortsutas kulmu. — Kuid me teeme kõik, et sind aidata.

Ma ei saanud aru, millest jutt käib. Mu sõbrannad tundusid murelikud ja pinges. Nad ütlesid vaid, et tulevad homme tagasi, ja siis lahkusid äkki, jättes mu segadusse.

Järgmisel päeval ärkasin tundega, justkui oleksin sattunud kellegi teise ellu: kaks minevikust pärit inimest tungisid mu olevikku ja vihjasid millelegi olulisele, mis puudutas mind. Äkki on mul mingid õigused, pärandus või, vastupidi, võlad? Ma murdsin pead, vaadates aknast välja vihmast maastikku.

Õhtul tulid Laura ja Anna tagasi. Nad tõid kaasa vana albumi, kus olid fotod, mis tehti aastaid tagasi — tudengireisid, peod, ühised sõbrad. Tundsin mälestuste ja sooja kurbuse tulva.

— Eva, — alustas Laura, lehitsemas albumit, — kas sa mäletad seda hetke, kui sa äkki linnast lahkusid? Me püüdsime sind leida, aga sul oli raske ja sa kadusid.

Noogutasin. Tol ajal oli mul perekonnas tragöödia ja otsustasin, et ainus väljapääs on põgeneda võimalikult kaugele kõigist.

— Kuid nüüd selgus, et… — tõrkus Anna ja vaatas mulle murelikult silma. — Sul on õigust oma onu majale, mille sa toona pärandasid, kuid millest sul aimugi polnud. Me saime sellest juhuslikult teada. Ja tundub, et keegi tahab selle endale võtta, enne kui sa pärandilepingule alla kirjutad.

Mu süda jättis löögi vahele. Ma polnud kunagi kuulnudki mingist majast.

— Aga miks kellelgi oleks vaja nii väga võtta midagi, millest mul isegi teadmist polnud? — imestasin ma.

Õues oli juba pime, aknad olid lennanud uduseks ja mul oli raske midagi aknast väljas näha. Laura ja Anna hakkasid rääkima mingitest kummalistest kõnedest ja imelistest inimestest, kes neid jälitasid. Sõbrannad kartsid, et neid jälitatakse — just seetõttu nad mind otsisidki, et mind hoiatada.

Vaatamata väsimusele tundsin, kuidas mu sees süttis säde. Võib-olla ei ole mu elu üldse nii lootusetu?

Otsustasime asjasse koos selgust tuua. Järgmised päevad aitasid sõbrannad mul läbi vaadata dokumendid, mille nad olid hankinud. Sellest selgus, et onu suri aasta tagasi ja ametlik teadaanne avatud pärandist ei leidnud mind kunagi, sest mu aadress oli juba ammu muutunud.

Sel kurval õhtul püüdsin oma vanades paberites korda luua, et kinnitada isikut ja sugulust, kuid äkki kuulsin, kuidas ukse juures kostsid rasked sammud. Kuuldus järsk löök ja võõras hääl porises: „Avage või läheb hullemaks!” Mu süda lööks nii valjult, et kartsin, et naabrid kuulevad seda.

Tegin paar sammu ukse poole ja äkki tundsin nõrkusehoogu: mustad täpid vilksatasid silmade ees ja ma kukkusin kokku, saamata aru, kes seal ukse taga oli. Viimane, mida mäletan, oli põranda kõikumine mu all ja ehmunud karje kõrvus.

Tulisin teadvusele haiglas, kus lõhnas ravimite järele ja aparaatide helid olid vaikselt kõlanud. Avades silmad, märkasin, et voodi kõrval istusid Laura ja Anna. Nende näod olid murelikud, kuid silmis helkis rõõm:

— Eva, jumal tänatud, et sa teadvusele tulid! — Laura oli kergendusest pisarais. — Su vererõhk tõusis äkki, arstid ütlesid, et see on stress.
— Aga kes oli mu ukse taga? — sosistasin, tundes end nõrgana.

Anna pigistas mu kätt ja vastas:

— See inimene tahtis sind ilmselt hirmutada, et sa ei pretendeeriks majale. Kuid näib, et nad juba põgenesid, kartes, et sa kutsud politsei. Me oleme nüüd kõik korda ajanud: tegime paberid korda, andsime ametivõimudele teada jälitamisest. Keegi ei saa sinult ära võtta seda, mis sulle õigusega kuulub.

Tänutunded tõid pisaraid silmi. Äkki sain aru, et kui arvasin, et minu elu oli juba läbi saanud, oli see tegelikult valmistanud mulle ette uue võimaluse — nende sõprade näol, kes äkki tagasi tulid ja päästsid mind mitte ainult kellegi halbade kavatsuste, vaid ka lootusetuse eest.

Mõne päeva pärast lasti mind haiglast välja. Laura ja Anna aitasid mul käia käsikäes, sest ma tundsin end ikka veel nõrkana. Aga mu hinges valitses hämmastav uuenemistunne. Naasin oma korterisse mitte üksi, vaid teades, et mul on sõbrad, kes on valmis jagama minuga nii rõõmu kui ka ohtu.

Kui me kolmekesi üle mu kodu lävepaku astusime, tundus mulle, et vanaduse sünge vajadus oli taganenud. Toas olid värsked lilled, mille tüdrukud tõid, ja aknast paistsid eredalt suvise päikesekiired. Mul oli eesmärk: korraldada pärandiasjad ja alustada uut elu, kus ma enam ei ole üksik ega kaitsetu. Ja vaadates Laurat ja Annat, mõtlesin, et kunagi pole hilja sõprust tagasi võita ja uskuda, et parim osa elust on alles ees.