62-aastaselt kohtasin meest, kellega olime õnnelikud, kuni kuulsin pealt tema vestlust oma õega

Imegi ei oleks osanud ma arvata, et 62-aastaselt võin ma armuda nagu noor tüdruk. Minu sõbrannad naersid, kuid ma lausa särasin seesmisest õnnest. Tema nimi oli Thomas ja ta oli minust veidi vanem. Me kohtusime klassikalise muusika kontserdil: jutustasime juhuslikult vaheajal ja leidsime ühised huvid. Sellel õhtul sadas akna taga suvet vihma, õhus oli värskust ja päevakorda päevitada asfaldil lõhna, ja mulle tundus, et olen taas noor ja avatud maailmale.

Thomas oli viisakas ja tähelepanelik, me naersime samade vanade lugude üle. Tundsin, et koos temaga saan elu jaoks mingit uut inspiratsiooni. Kuid see suvi juuni, mis tõi meile nii palju rõõmu, varjutasid varsti murettekitavad varjud, millest ma siis ei teadnud.

Me hakkasime sagedamini kohtuma: käisime koos kinos, arutasime raamatuid ja pika üksinduse aastaid, mille jooksul olin harjunud enda seltsiks olema. Ühel päeval kutsus ta mind oma järveäärsesse suvilasse — koht oli lihtsalt imeline. Õhus hõljus männiokste vürtsikas aroom ja loojuva päikese kiired heitsid vee pinnale pehme kuldse valguse.

Ühel õhtul, kui olin ööseks jäänud, läks Thomas linnas „asju ajama”. Siis tema telefon helises ja ekraanile ilmus nimi Maria. Ma ei tahtnud olla ebaviisakas ega vastanud, kuid tundsin muret: kes see naine on? Kui Thomas naasis, ütles ta, et Maria on tema õde ja et tal on tervisemuresid. Rahunesin maha, sest tema toon oli täiesti siiras.

Siiski, järgmistel päevadel hakkas ta üha sagedamini kaduma ja Maria helistas pidevalt. Ma ei suutnud vastu seista uudishimule, et teada saada, mis toimub. Me olime nii lähedased, kuid tundus, et Thomas varjas mingit saladust.

Ühel õhtul ärkasin keset ööd ja märkasin, et Thomast polnud minu kõrval. Õhukeste suvila seinte kaudu kuulsin, kuidas ta köögis vaikselt telefoniga rääkis:

— Maria, rahune maha… Ei, ta ei kahtlusta midagi ikka veel… Jah, ma saan aru… aga veel on vaja natuke aega…

Mu käed hakkasid värisema: “Ta ei kahtlusta veel midagi” — see pidi olema minust. Püüdes mitte ennast reeta, läksin voodisse tagasi ja tegin nägu, nagu magaks, kui ta tuppa tuli. Kuid sees vajus kõik kokku murettekitavatest mõtetest: mis on see saladus? Miks ta lubab “veel natukest aega”? Tundsin end petetuna, kuid otsustasin mitte teha ennatlikke järeldusi.

Hommikul küsisin luba lühikeseks jalutuskäiguks, öeldes, et tahan turult värskeid puuvilju osta. Tegelikult leidsin aias eraldatud koha ja helistasin sõbrale, et nõu küsida:

— Sohvi, ma ei tea, mida teha. Kahtlustan, et Thomase ja tema õe vahel on mingi tõsine intriig. Äkki nad on võlgades või… ma ei taha halvimale mõelda. Olen vaevalt hakanud teda usaldama.

Sohvi ohkas teisel pool toru:
— Pead temaga rääkima, muidu piinavad sind arvamised.

Sel õhtul ma ei suutnud enam vastu pidada. Kui Thomas järgmiselt reisilt tagasi tuli, palusin ma värisedes, et ta selgitaks, mis toimub. Me seisime verandal, õhus oli kuulda sääskede suminat ja vaikset ritsikate laulu. Pingest oli mu suu täiesti kuiv.

— Thomas, — alustasin ma, — juhtusin kuulma sinu vestlust Mariaga. Sa ütlesid, et ma ei “kahtlusta midagi”. Palun selgita, milles on asi?

Ta kahvatas ja langetas pilgu:

— Anna andeks… Kavatsesin räägida. Maria on tõesti mu õde, aga tal on rasked rahalised probleemid: suured võlad, kodu kaotamise oht. Ta palus minult laenuks raha ja ma… ma olen kulutanud peaaegu kõik oma säästud. Ma kartsin, et kui sa saad teada minu ebastabiilsusest, otsustad, et ei saa minu eluga end siduda. Tahtsin esmalt kõik korda ajada, pangaga kokku leppida…

— Miks aga valetada, et ma “ei kahtlusta midagi”?

— Ma kartsin, et kui sa teada saad, sa lahkud… Me oleme ju alles kohtunud. Ma lihtsalt… ei tahtnud sind oma probleemidega eemale peletada.

Mul südames pitsitas, aga samal ajal tundsin kergendust. Polnud ei saladuslikku naist, topeltelu ega pettust kasu nimel. Lihtsalt hirm kaotada uus armastus ja soov aidata õde.

Silmad täitusid pisaratega. Võtsin sügava hingetõmbe, meenutasin kogu üksilduse kibedust, mis mind aastaid kummitas, ja äkki mõistsin: ma ei taha jälle lähedast inimest kaotada arusaamatuse tõttu.

Võtsin Thomaselt käest:

— Mul on 62 aastat ja ma tahan olla õnnelik. Ma tahan, et me oleks üksteisega ausad. Ma ei jäta sind võlgade pärast maha, kui me koos saame nad lahendada.

Thomas hingas lõpuks sügavalt välja ja surus mind enda vastu. Kuuvalguses särasid tema silmad kergenduspisaratest. Meie ümber laulsid veel ritsikad ja soojas ööõhus oli tunda männi vaigu aroomi, täites vaikust looduse õrna sosinaga.

Järgmisel hommikul helistasime Mariale ja pakkusin ise abi pangaga läbirääkimistel — mul on alati olnud korraldajatarkus ja mõned kontaktid olid alles jäänud. Vestluse ajal tundsin, et olen leidmas perekonda, millest kaua unistasin: mitte ainult armastatud meest, vaid ka lähedasi sugulasi, keda olen valmis toetama.

Tagasi vaadates meie muredele ja kahtlustele, mõistsin, kui oluline on mitte probleemidest põgeneda, vaid neid lahendada ühiselt, kätest kinni hoides. Jah, kuuekümne kahe aasta vanus pole just “romantilisem” uusarmastuse jaoks, kuid tundub, et isegi siis võib saatus pakkuda suurt kingitust, kui sellele avatud südamega vastu minna.