6 tõelist ja valusat põhjust, miks inimesed lahkuvad neilt, keda nad armastavad

Armastus ei ole alati garantii, et suhted kestavad. Mõnikord jäävad tunded alles, kuid inimene läheb ära. Mitte sellepärast, et on armastuse kaotanud. Vaid sellepärast, et neis suhetes elamine muutub võimatuks. Allpool on kuus põhjust, miks inimesed lahkuvad isegi nendest, keda nad ikka veel armastavad. Põhjused, mida on tõeliselt valus tunnistada – ja veelgi valusam kogeda.

1. Nad on üksinda võitlemisest väsinud

Armastus ei tohiks olla pidev sõda tähelepanu, austuse või toetuse pärast. Kui üks osapool tõmbab kogu koormat – emotsionaalselt, igapäevaselt, psühholoogiliselt – siis jõud saavad otsa. Isegi tugevad väsivad. Isegi armastavad inimesed. Inimene võib endiselt armastada, kuid lahkub, sest ei taha olla see, kes alati “päästab”, “motiveerib”, “räägib esimesena”. Ta lihtsalt ei suuda enam.

2. Neid ei kuulata enam

Valu, mida ei tunnistata, muutub külmaks. Kui inimene korduvalt ütleb: “Mul on halb”, “Ma olen üksik”, “Ma ei tunne soojust”, ja vastuseks on kas vaikus või ärritus, siis midagi temas murdub. Ei ole vaja tingimata karjuda, et olla kuuldud. Mõnikord tahaks lihtsalt, et keegi oleks kõrval. Need, keda ei kuulata, alguses vaikivad, siis lahkuvad.

3. Nad kaotasid end suhetes

Armastus ei tohiks isiksust hävitada. Kuid mõnikord lõpetab üks osapool paaris olemise iseendana: unustab oma unistused, lõpetab arengu, kohandub, lahustub. Ja siis ühel päeval ei tunne peeglist end ära. Ja siis isegi armastus ei päästa. Sest elada ilma end tundmata on veelgi valusam kui lahkuda armastatust.

4. Nad tundsid, et neil ei olnud emotsionaalset turvalisust

Kui suhetes ei saa olla haavatav, nõrk, tõeline – see hävitab lähedust. Kui iga vestlus muutub vaidluseks, kui iga “mul on halb” tajutakse etteheidetusena – inimene sulgub. Isegi kui ta armastab. Armastus ilma tundeta, et kõrval saab vabalt hingata, olla ise ja olla aktsepteeritud – muutub vanglaks. Sellest tahab välja pääseda.

5. Nad ei tundnud end enam tähtsana

Kui armastus muutub taustaks ja inimene “vaikimisi”, hakkab ta hääbuma. Tähelepanu, huvi, puudutused, toetus – see ei ole boonus, vaid suhete toit. Seal, kus partner lakkab märkamast, hakkab inimene tundma end mittevajalikuna. Isegi kui teda armastatakse. Ja siis lahkumine ei ole kättemaks. See on enesesäilitamisakt.

6. Nad mõistsid, et armastus – see ei ole kõik

Armastus on alus. Kuid kahele eluks sellest ei piisa. Vajalikud on austus, ausus, ühised eesmärgid, võime üksteist kuulata, hinnata, areneda. Inimesed ei lahku armastusest, vaid valust, jõuetusest, üksildusest suhetes. Ja, kui paradoksaalne see ka ei oleks, mõnikord on kõige tugevam samm lahkuda, et mitte kaotada armastamise oskust üldse.

Mis on teie jaoks kõige valusam põhjus suhetest lahkumiseks, hoolimata armastusest?