58-aastaselt otsustasin endale tutvumisportaali kaudu meest otsida. Esimene — haises, teine tuli kohtingule koos emaga ja kolmandast… õnnestus mul vaevu põgeneda

Minu nimi on Marika, olen 58-aastane, elan Pärnus ja töötan väikese ekspordiettevõtte administratiivtöötajana. Olen kahe täiskasvanud lapse, Mati ja Kristi ema, kes on ammu oma elu peale läinud.

Elu on mulle õpetanud, et isegi kõige kindlamad teed võivad ootamatult katkeda.
Mu abikaasa, Toomas, kellega jagasin üle kolmekümne aasta oma elu, suri viis aastat tagasi pärast pikka haigust. See oli väga raske aeg, kaotus, mis murdis mind, ja pikka aega arvasin, et ma ei suuda enam kunagi südant avada.
Aga aeg, oma kannatlikkusega, parandas mõned haavad. Ja ühel kevadisel pärastlõunal, kui rõdul oma geraaniume korrastasin (aiandus on minu suur kirg, nagu ka ajaloolised romaanid), tundsin, et olen valmis uuesti proovimiseks. Mitte selleks, et kaotatud armastust asendada, vaid anda endale võimalus taas rõõmu jagada.

Mu sõbrannad, alati entusiastlikud, veensid mind proovima tutvumisrakendust. “Tänapäeval kohtuvad kõik nii!”
Mina, kes ma pole kunagi tehnoloogia suurim sõber olnud, kuid uusi väljakutseid armastan, otsustasin riskida.

Esimene kohting… oli intensiivne.
Kohtusime kesklinna hubases kohvikus. Olin kohal õigel ajal, süda põksumas. Kui mees uksest sisse astus, jäin sõnatuks… mitte vaimustusest, vaid šokist.
Mees, kes fotodel nägi välja kena ja hoolitsetud, lõhnas jubedalt — nagu oleks päevade kaupa pesemata olnud. Püüdsin viisakaks jääda, kuid iga kohvilonksuga muutus õhk raskemaks. Lõpuks teesklesin kiiret kõnet ja põgenesin.

Teine kohting oli veelgi kummalisem.
Härrasmees tundus ideaalne: viisakas, korralik, tõi lilli… ja ema.
Jah, tema ema tuli ka.
Naine istus meiega, tellis tee ja hakkas mind ristküsitlema: kas ma oskan süüa teha, kas plaanin veel lapsi saada, kui palju ma teenin…
Vahtisin meest abi otsides, aga tema naeratas rahulolevalt. Ei mäleta, kuidas põgenesin, aga arvan, et jooksin rekordkiirusel.

Ja kolmas kohting… oli viimane piisk.
Fotodel nägi mees välja sportlik ja sõbralik. Kohtusime pargis. Alguses tundus kõik normaalne, aga üsna pea hakkas ta rääkima vandenõuteooriatest: kuidas valitsused meid salajaste signaalidega kontrollivad, kuidas supermarketid levitavad negatiivset energiat…
Kui ta hakkas taevasse rääkima, teadsin, et on aeg joosta. Ja ma jooksin, kiiresti.

Sellest ajast peale olen otsustanud, et võib-olla ei leia armastust ekraanil libistades, vaid rannas jalutades, turujärjekorras rääkides või ootamatult naeratades.

Aga sina? Kas usud, et tõeline armastus on võimalik ka pärast 50. eluaastat? Kas julgeksid proovida?