57-aastaselt otsustasin alustada uut suhet, kuid mõne nädala pärast kahetsesin oma otsust

Pärast lahutust oma abikaasast, kellega me olime aastaid õnnelikus abielus, tuli mul üksinda hakkama saada ja ma ei saa öelda, et see elu oleks olnud õudusunenägu.

Loomulikult üritasin sel ajal ka teiste meestega suhteid alustada, kuid kõik lõppesid läbikukkumisega – ükski neist ei tahtnud minuga kohtingutel käia. Pole ime, et need mehed mulle enamasti isegi ei meeldinud, seega ei pööranud ma erilist tähelepanu neile, kes viimasel ajal mulle armastust avaldasid. Ainus, mida ma selles olukorras soovisin, oli rahulik ja harmooniline elu.

Nüüd olen viiskümmend seitse aastat vana ja leian, et selles vanuses oleks juba aeg leida inimene, kellega saaksin koos vanaduspõlve vastu võtta ja elada koos viimase hetkeni. Mõni aeg tagasi kohtusin toreda, nagu mulle tundus, noormehega. Ühel hetkel otsustasime kokku kolida ja arvestades, et oma elamispinna olin vaid mina, pakkusin talle võimalust minu juurde kolida.

Ausalt öeldes ei märganud ma algul temas ühtegi puudust, nii et mulle tundus, et me suudame suurepäraselt koos elada. Ei vihastanud ma tema peale kunagi ja lahendasime kõik konfliktid rahulikult. Loomulikult ei oodanud ma probleeme, kuna otsustasime kodused toimetused pooleks jagada.

Alguses oli kõik tõesti nii hästi, et mul polnud põhjust kurta ja lootsin, et see jätkub. Meie hommikusöögid olid alati koos, koristasime koos ja vaatasime õhtuti erinevaid filme.

Tundus, et sellise täiusliku kooselu puhul poleks midagi puudu. Kuid mõne nädala pärast sain teada oma kallima tõelisest iseloomust, mida ta eelistas varjata. Kuna elasime minu kodus, arvasin, et mul peaks olema seal rohkem õigusi.

Mulle tundus, et mõnes olukorras peaks Henri mind isegi tänulikkusest kuulama, et lasin tal enda juurde kolida. Loomulikult pidime mõlemad endiselt töötama, kuna pensioniiga polnud veel saabunud.

Kuigi ma töötasin peaaegu ilma puhkepäevadeta, olin juba harjunud lahkuma kodust varahommikul ja parimal juhul naasma kell kaheksa õhtul, kui mu kallim juba magama heitis.

Kummalisel kombel langes enamik majapidamistöid just minule. Ma ei saanud koju tulles lihtsalt puhata, sest pidin kõik nõud ära pesema ja endale õhtusöögi valmistama, kuna Henri ei vaevunud seda minu tulekuks tegema.

Esimestel nädalatel leppisin sellega kuidagi, kuid varsti sain aru, et ta toob mulle palju rohkem probleeme kui siis, kui elasin üksi. Tundus, et iga päevaga ainult lisandus kodutöid ja isegi pärast minu palveid keeldus Henri midagi tegema, öeldes, et need on naiste tööd ja pole meestele sobilikud!

Selliseid sõnu kuulda oli mulle väga valus, sest justkui minu kallim ei märkakski, kui väga ma väsin. Mind häiris, kui ma süüa tegin meie mõlema jaoks ja hiljem külmkappi vaadates nägin ainult toidujääke, sest Henrile oli täiesti ükskõik, millest ma toitun. Kas pole see kummaline?

Vahepeal oli selline tunne, et mitte tema ei ela minu kodus, vaid mina kolisin tema juurde ja töötan seal teenijana! Ainus töö, mida Henri meelsasti tegi, oli põrandate pesemine.

Ja seda tegi ta nii lohakalt, et põrandale jäi alati palju mustust, mida pidin ise puhastama. Sellisest kooselust tüdinesin väga kiiresti ja peagi tegin Henrile selgeks, et kas ta muutub või peab ta varsti minu juurest lahkuma.

Ma arvan, et kui abikaasad elavad koos, peavad nad samuti kõik kodused tööd koos ära tegema, et ei juhtuks nii, et üks töötab kogu aeg ja teine puhkab ega paku isegi abi.

Alati eeldasin, et me teeme kõike koos oma kallimaga, kuid poleks osanud arvata, et Henri osutub nii laisaks meheks. Kummaline, et tal polnud kogu selle aja jooksul oma käitumise pärast isegi häbi.

Mõnel hetkel oli mul tööl palju tegemist ja helistasin Henrile, et paluda tal minu asemel nõud pesta või lähedalasuvast poest toitu tuua. Samuti oli valus, et enamikul juhtudel ütles ta, et ta ei kavatse midagi teha, sest ka tema on oma tööl väga väsinud.

Mind huvitas alati, miks ta nii väsinud oli, kui ta töötas parimal juhul kuus tundi päevas? Kas see ei tundunud talle endalegi absurdne? Viimasel ajal olen üsna sageli ärritunud ja seetõttu oleme hakanud peaaegu iga päev tülitsema. Kui varem võisin sellistes olukordades vait olla, siis nüüd läks see kõikide lubatud piiride ületamiseks.

Sulgesin silmad ka selle ees, et Henri praktiliselt ei kulutanud oma raha millekski, sest talle sobis suurepäraselt, et ta sai elada oma abikaasa kulul.

Loomulikult ei tahtnud ma teda kooselu alguses pettumust valmistada, kuid lõpuks leidsid kõik tema asjad koha ukse taga. Laiskvorste oma kodus enam kannatada ei kavatse. Las ta otsib endale kuuleka naise, keda talle sobivalt ära kasutada.