50-aastane mees jagab mõtteid pärast kolme kohtingut 29-, 35- ja 47-aastaste naistega
Olen 50. Ja kui aus olla — ma ei arvanud, et satun uuesti sellisesse olukorda. Lahutusest on möödas viis aastat. Algul oli kergendus — vaikus, keegi ei torise ega nõua midagi. Siis muutus vaikus kõrvulukustavaks. Lapsed on suureks kasvanud, elavad oma elu, sõbrad kõik peredega, ja õhtud pikad nagu talv.
Kord tabasin end mõttelt: ma olen ju elus, suudan veel armastada, hoolitseda, toetada. Lihtsalt unustasin, kuidas seda tehakse.
Otsustasin proovida. Kolm kohtingut. Kolm täiesti erinevat naist.
Esimene — 29.
Ilus, avatud, naerab kõlavalt, nagu elu ise.
Kohtusime kohvikus, ta võttis kohe telefoni — pildistas kohvi, ennast, isegi mind. Rääkis oma blogist, fitnessist, unistusest Bali saarele kolida.
Kuulasin, naeratasin, kuid mingil hetkel sain aru, et tunnen end tema filmi statistina. Ta elab kiiresti, eredalt, aga mina ei taha enam tormata. Tahan lihtsalt köögis istuda ja juttu ajada kuni hilisööni, ilma kiirustamiseta.
Kui ta pakkus välja, et teeme mälestuseks selfie, maksin ma kohvi eest, soovisn talle edu ja lahkusin.
Ta oli imeline — lihtsalt teisest elust.
Teine — 35.
Kõik paigas: maniküür, sülearvuti, enesekindel hääl.
Kohtusime restoranis. Ta esitas paar otsekohest küsimust: kus töötad, millega tegeled, mida elult ootad.
– Ma tahan lihtsalt elada, – vastasin ma.
Ta tõstis kulmud:
– See ei ole eesmärk, see on seisund.
Naeratasin. Võib-olla sellepärast ei ole meie teed koos käimiseks.
Lahkusime rahulikult, ilma solvumata. Aga hiljem mõtlesin pikalt: kuidas me kõik kiirustame — tõestama, väärima, vajalikud olema, kuigi tegelikkuses otsime ainult seda, et saaksime lihtsalt kellegi kõrval hingata.
Ja siis oli tema — 47.
Ilma läiketa, ilma teeskluseta, lihtsalt tõeline.
Tuli veidi hiljem, vabandas: «Liiklusummik. Aga ma tahtsin tõesti tulla».
Rääkisime aeglaselt, nagu tunneksime teineteist saja aasta jagu. Vanematest, raamatutest, üksildusest, mis ei tule vanusest, vaid soojuse puudusest.
Naeris vaikselt, vaatas silma, ja mingil hetkel tabasin end mõttelt — ma ei taha, et õhtu lõppeks.
Temas polnud mängu, ootusi, tingimusi. Ainult lihtne inimlik «mul on hea meel, et sa olemas oled».
Kui lahkusime, ütles ta:
– Aitäh, et te ei püüdnud muljet avaldada. Teiega on rahulik.
Jalutasin koju ja mõtlesin: siin see on, õnne valem — mitte kirg, mitte noorus, mitte tuli. Rahu.
Kui kõrval on keegi, kellega vaikimine ei ahista, vaid soojendab.
Nüüd saan aru — vanus ei otsusta midagi.
29, 35, 47 — need on lihtsalt numbrid. Oluline on, milline on inimese hing ja kas ta oskab olla tõeline.
Noorus möödub, ambitsioonid vaibuvad, kuid jääb ainult üks — soov olla kellegi kõrval, kellega on rahulik, sõnadeta ja maskideta.
Aga mida teie valiksite — seda, kellega süda lööb kiiremini, või seda, kellega saab lõpuks välja hingata?
