35 aasta pärast lahkus abikaasa teise naise juurde ja ma sain aru, sest ma polnud kunagi enda peale mõelnud

Kui mu mees Frank pärast 35 aastat kestnud abielu teise naise juurde lahkus, tundsin mitte ainult valu – see oli pigem nagu tühjus. Olime elanud koos nii palju aastaid, kasvatanud üles kaks last, ehitanud maja, toetanud üksteist rasketel aegadel. Ja nüüd olin ma üksi, murtud südamega ja tundega, et kogu mu elu on kraavi läinud.

Sel päeval, kui ta kohvri kokku pakkis ja vaikselt lahkus, seisin akna juures, suutmatult liigutada. Mulle tundus, et vaatan oma elu kõrvalt: naine, kes oli kogu oma elu pühendanud perele, osutus nüüd mittevajalikuks. Lapsed olid ammu lahkunud, maja oli tühi ja ma olin esimest korda üle pikka aja jälle iseendaga.

Alguses ei suutnud ma mõista, kuidas see juhtus. Kas ma tegin midagi valesti? Ometigi proovisin alati hea naine olla – hooliv, mõistev, ustav. Olin harjunud mõtlema temale, lastele, majale, kuid mitte kunagi endale. Ja just see arusaamine šokeeris mind kõige enam.

Nädalaid pärast tema lahkumist sai mulle selgeks: ma ei olnud kunagi enda jaoks elanud. Minu õnn sõltus alati kellestki teisest ja nüüd, kui see “keegi” oli lahkunud, pidin alustama puhtalt lehelt. Siis otsustasin minna reisile – sinna, kuhu olin ammu unistanud, kuid alati edasi lükanud.

Valisin Itaalia. Noorpõlves unistasin sellest riigist, kuid siis arvas Frank, et sellised reisid on raha raiskamine. Aga nüüd sain lõpuks teha seda, mida tahan. Reisist sai minu uue elu algus. Jalutasin mööda Firenze kitsaid tänavaid, nautisin kohvi Rooma kohvikutes ja tundsin esimest korda üle pika aja kergust ja vabadust.

Seal kohtasin ma Elizabethi – prantslannat, kes oli umbes kümme aastat minust vanem. Ta oli naine uskumatu looga: kunagi oli ta samuti läbi teinud lahutuse ja, nagu mina, pühendanud suure osa oma elust perele. Istusime väikese kohviku terrassil ja rääkisime kõigest: kaotatud võimalustest, hirmudest, mida edasi teha.

Elizabeth ütles: “Elu hakkab alles siis, kui hakkad enda peale teisiti vaatama.” Need sõnad olid minule ilmutuseks. Esimest korda üle mitme aasta mõtlesin: mis pakub mulle rõõmu? Millega tahan tegeleda?

Pärast koju naasmist registreerisin end kunstikursustele. Kunagi nooruses armastasin ma joonistada, kuid siis tõrjusid kohustused ja vastutus selle kire kõrvale. Nüüd, seistes puhta lõuendi ees, tundsin, kuidas hakkan ennast uuesti avastama.

Pool aastat hiljem ei olnud ma enam see naine, kelle abikaasa kunagi hülgas. Ma ei nutnud enam öösiti ega süüdistanud end. Olin õppinud rõõmu tundma lihtsatest asjadest: hommikupäikesest, pikkadest jalutuskäikudest, uutest inimestest minu elus. Naaber Anna pakkus mulle välja väikese kunstistuudio avamise, ja ma olin nõus. Hakkasime korraldama meistriklasse naistele nagu mina, kes olid igapäevaelu rutiinis end kaotanud ja otsisid iseennast.

Frank muidugi vahel helistas. Ta soovis tagasi tulla, kui mõistis, et uus elu teise naise juures ei olnudki nii särav. Kuid ma olin juba muutunud. Vaatasin ennast peeglist ja nägin esimest korda üle pika aja enda silmis kindlust ja rõõmu. Tänasin teda koos veedetud aastate eest, kuid ütlesin kindlalt “ei”.

Nüüd tean, et armastus enda vastu ei ole isekus, vaid vajadus. Olin õppinud olema õnnelik ilma teise inimeseta, õppinud kuulama oma soove ja vajadusi.

Elu pärast 50 ei ole lõpp, vaid algus. Ja kuigi teekond ei ole alati kerge, viib see ikkagi millegi uue poole. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et suudan oma elu nii kardinaalselt muuta, poleks ma uskunud. Kuid praegu elan täisväärtuslikku elu ja tean, et kõik on veel ees.