2 asja, mida lapsed ei andesta oma vanematele

Kui laps suureks kasvab, võib ta võib-olla mõista põhjuseid, kuid andestada — mitte kunagi.

Lapsed võivad vanemate peale vihastada. Mõnikord lubavad nad isegi, et ei andesta ega unusta kunagi. Tihti ei tähenda need „armsad“ ähvardused midagi.

Kuid on ka muid juhtumeid, kui täiskasvanute teod tekitavad lapsele tõsise emotsionaalse trauma. Kui laps suureks kasvab, võib ta põhjuseid mõista, kuid andeks anda — mitte.

Siin on 2 asja, mida lapsed ei andesta oma vanematele:

1. Täitmata lubadused.
Kui pole võimalik lubadust täita — siis on parem seda mitte anda. See on tõde, mida meile endile juba lapseeast alates sisendatakse, eks? Ja seda öeldakse korduvalt lapsele, nõudes, et vähemalt tema täidaks oma lubadused.

Siiski rikuvad täiskasvanud sageli samu lubadusi, leides alati õigustusi — ei suutnud, mingid välised põhjused segasid, ja üldse: vanematel on niigi palju probleeme, milleks sa üldse tükkima pead? Ole mõistlik, mõista, ära tüüta!

Üks hea tuttav pole siiani andestanud isale, kes lubas esimesse klassi minemise ajal pärast esimest septembrit viia ta matkama — no sa oled juba suur, keedame lõkkel oma püütud kalast suppi ja magame telgis.

Poiss lõpetas kooli, aga isa ei viinud teda matkale, ja kui poiss oli veel täiesti väike ja julges meenutada — isa, millal matk siis on — isa veel pahandas. Noh, mul on niigi palju teha, miks sa tülitad, ei ole aega!

Miks see lugu lapsele nii palju valu tekitas — isale pole see siiamaani selge. Kord proovis ta (suureks kasvanud laps, ma mõtlen) selle loo lõpetada. Ja mida te arvate? Isa häbistas teda ikka veel — kuidas saab olla nii kättemaksuhimuline?

2. Täiskasvanute lugupidamatus laste suhtes
Jah, ma tean, nüüd paljud ärrituvad — miks me peaks lapsi austama, nad on ju väiksed! Nii arvab palju rohkem inimesi kui esmapilgul tunduda võiks.

Kui palju vanemaid vaatab laste peale ülevalt alla, isegi teatud põlgusega — no kui suureks kasvad, siis oled inimene, siis räägime omavahel kui võrdsetega, aga praegu tasa, lapsuke. Kui palju vanemaid ei austa laste tööd (mis iganes naljakas see ka ei kõlaks), ei hinda laste soove aidata ja ei tea isegi, kui tähtis on kiita, mitte naerda, kui laps näitab neile oma loomingut — näiteks joonistust või käsitööd.

Näide elust: suurepärane meistrimeister, kes praegu teeb väga ilusaid nukukeid ja müüb neid kogujatele välismaal (nii on kasulikum), peitis kogu lapsepõlve oma käsitööd vanemate eest.

Ükskord isa ütles vihaselt emale (ema vennale), et sinu lapsed on korralikud, aga minu oma — loll…, raiskab aega tühjadesse tegevustesse. Laua taga. Sünnipäeval. Kõigi sugulaste ja tütre ees. Ja soovitas tal võtta näide ema vennalastest lapsed –, nad saavad elus kõigega hakkama.

Nüüd meistrimeister vaikib, aga mis teha? Isa ja ema, kuidas ka pole, on omad. Osola — jäi. Kuigi ta mõistab, et üheksakümnenda oligi suured arvasid, et lapsed tuleb rahandusele lähemale viia… Soovisid head. Ta mõistab seda, kuid osola on olemas.

Kui palju selliseid juhtumeid veel on? Mõelge sellele…