17-aastaselt kaotasin oma esimese armastuse. Ma elasin edasi, kasvatasin lapsi, püüdsin unustada… kuni ühel päeval sain teada tõe, mis muutis kõike…

Ma arvasin alati, et esimene armastus kaob ajaga. Et elu, oma argipäeva ja muredega, katab kõik enda alla. Aga see pole tõsi. On armastusi, mis jäävad südamesse igaveseks – nagu haav, mis ei parane kunagi.

Olin seitsmeteistkümnene, kui kohtasin Andrest. Ta elas kõrvalmajas, pikk, kõhn, alati raamat või vihik kaenla all. Tema silmad olid nii soojad ja sügavad, et kui ta mulle otsa vaatas, tundsin end ainsa inimesena maailmas. Me võisime istuda koos tundide viisi sõnagi lausumata – ja see vaikus oli kallim kui ükskõik milline vestlus.

Õhtuti jalutasime mööda Emajõe kallast. Me unistasime: tema tahtis saada inseneriks ja ehitada meile väikese maja, mille õues kasvavad õunapuud. Mina naersin ja ütlesin, et tahaksin avada pagariäri, et ta oleks igal hommikul esimene klient värske leiva järele. Me uskusime, et kui midagi väga tahad, siis see sünnibki.

Aga vanematel olid teised plaanid. Ema kordas: „Ta on vaene, tal pole tulevikku, ta rikub su elu.“ Ja mina olin liiga noor, liiga sõltuv. Mõne aja pärast sai tema isa töökoha Tallinnas ja pere kolis ära. Hüvastijätt toimus Tartu vaksalis – pisarad, kallistused, tema sosin: „Ma kirjutan sulle, palun oota.“ Lubasin, teadmata, et see oli meie viimane kord.

Alguses kirjad tulidki. Ta kirjutas õpingutest, väikesest üüritud toast, oma plaanidest meie tuleviku jaoks. Vastasin talle väriseva südamega. Aga siis saabus vaikus. Minu kirjad ei jõudnud temani. Hiljem sain teada tõe: ema peitis või rebis need katki mu silme ees. „See on lapsik unistus, mõtle oma tulevikule,“ ütles ta. Ma nutsin öösiti, aga ei julgenud vastu hakata. Nii läksid meie teed lahku.

Aastad möödusid. Ma abiellusin „õige“ mehega, sain lapsed, käisin tööl. Elasin tavalist elu – väikeste rõõmude ja suurte muredega. Aga vahel nägin unes Andrese noort, naeratavat nägu. Ärkasin raskusega rinnus ja ütlesin endale: „See on möödas.“

Alles pärast ema surma, kui tema asju korrastasin, leidsin kapi põhjast kasti. Seal sees olid kümned kolletunud ümbrikud – kõik tema käekirjaga. Kirjad, mida ma polnud kunagi lugenud. Käed värisesid, kui neid ükshaaval avasin.

„Mu kallis, ma tean, et su ema on vastu, aga mina ei loobu. Teen meie nimel kõik.“
„Sain töö. Üürisin väikese toa. Kujutan meid siin koos ette.“
„Sa ei vasta, aga ma ikka usun. Kui me enam kunagi ei kohtu, siis tea: ma armastasin ainult sind.“

Pisarad voolasid lakkamatult. Istusin põrandal ja nutsin nagu tüdruk. Tundsin, et keegi rebis mu südamest tüki välja. Tema uskus ja ootas – ja mina elasin teadmises, et ta unustas.

Hakkasin teda otsima. Sain teada, et teda enam pole. Ta suri mõned aastad tagasi. Ta ei abiellunud kunagi, tal polnud peret. Naabrid rääkisid, et ta istus tihti maja ees pingil raamat käes ja ütles: „Ma kohtasin kord oma elu armastust. Sellest piisas mulle terveks eluks.“

Need sõnad murdsid mu lõplikult. Ta armastas mind lõpuni. Aga mina? Mina elasin, aga ei unustanud teda iial.

Mõnikord lähen tagasi jõe äärde, samasse kohta, kus nooruses jalutasime. Sulgen silmad ja kuulen tema häält. Ja tunnen end taas seitsmeteistkümnese tüdrukuna, kellel ei olnud julgust oma südant järgida. Nüüd tean: tõeline armastus ei sure. Ta jääb meie sisse igaveseks – nagu arm, mis ei kao kunagi.

Ja ma küsin endalt… aga teie? Kas teil on olnud armastus, mille elu teilt ära võttis, kuid mida te pole suutnud unustada?