15 aastat polnud ma vanematega suhelnud. Ja nüüd seisan nende ukse ees, teadmata, kas nad avavad…

Seisin kodu ukse ees, kus ma üles kasvasin, ja mu käsi värises uksekella kohal. Viisteist aastat. Viisteist aastat vaikust, solvanguid, uhkust. Viisteist aastat elasin nii, nagu mul polekski vanemaid. Nad ei teadnud, kus ma elan, mida teen, kas olen õnnelik. Mina aga ei teadnud, kuidas nad välja näevad, kas nad on terved, kas nad mõtlevad minu peale. Me kustutasime teineteise oma elust ühe tüli ja lausega, mida keegi meist ei soovinud tagasi võtta. Ja nüüd olen siin, pärast nii palju aastaid, sest sain kirja. “Ema on haige. Tule, kui saad,” kirjutas mu õde. Ma vajutasin uksekella…

Uks ei avanenud kohe. Kuulsin samme, aeglaseid, ettevaatlikke. Seejärel isa hääl:

— Kes seal on?

— See olen mina, — ütlesin ma. Mu hääl värises. — Eva.

Vaikus. Pikk, raske. Seejärel uks avanes. Isa seisis ukseavas, vanem, hallipäine, sügavate kortsudega. Ta vaatas mind nagu ei usuks oma silmi.

— Eva? — kordas ta.

— Tere, isa.

Me seisisime vaikides. Ei teadnud, mida teha. Kallistada? Kätt suruda? Jääda eemale? Ta astus kõrvale, lastes mind sisse.

Kodu polnud muutunud. Samad tapeedid, samad mööblitükid, sama lõhn. Ma astusin elutuppa ja nägin ema. Ta istus toolis, pleediga kaetuna, kõhn ja kahvatu. Kui ta mind nägi, tardus ta.

— Eva, — sosistas ta.

Läksin tema juurde ja istusin tema kõrvale. Me vaatasime teineteisele silma. Mitu korda olin seda kohtumist ette kujutanud. Mitu korda olin harjutanud, mida öelda. Kuid nüüd olid kõik sõnad kadunud.

— Kuidas sul läheb? — küsisin kohmetult.

Ema naeratas nõrgalt.

— Parem nüüd. Sa tulid.

Õde tõi teed. Istusime köögis, jõime kuuma teed ja vaikisime. Siis küsis isa:

— Kuidas sa need aastad elasid?

Ja ma hakkasin rääkima. Tööst, linnast, kus elan, sõpradest. Püüdsin vältida peamist: miks ma lahkusin, miks ei helistanud, miks ma lõikasin nad oma elust välja. Kuid mingil hetkel peatas mind ema:

— Eva. Räägime sellest.

Jäin vait. Siin see on. See, mida ma kartsin.

— Ma eksisin, — ütles ema vaikselt. — Tol ajal, viisteist aastat tagasi. Ma ei oleks pidanud neid asju ütlema. Ma ei oleks pidanud nõudmisi esitama.

Mäletan seda päeva. Olin kahekümne viiene. Tutvustasin vanematele oma partnerit. Nad ei kiitnud mu valikut heaks. Ütlesid, et kui ma tema valin, loobun neist. Valisin tema. Ja lahkusin.

— Ma eksisin ka, — ütlesin ma. — Olekson võinud helistada. Olekson võinud kirjutada. Kuid olin liiga uhke.

Isa pühkis silmi.

— Me kõik olime uhked. Ja rumalad. Kaotasime viisteist aastat uhkuse tõttu.

Ema sirutas käe, võttis minu oma pihku.

— Ma mõtlesin sinu peale iga päev. Iga jumala päev. Huvitav, kus sa oled, kas oled õnnelik. Tahtsin helistada, aga kartsin, et sa ei vasta.

— Ja mina kartsin, et te ei andesta, — sosistasin ma.

Me nutsime kolmekesi. Pisaraid, mis olid kogunenud viisteist aastat. Kahetsuse, solvumise, armastuse pisaraid.

— See mees, — küsis isa. — Olete ikka veel koos?

Noogutasin pead.

— Me läksime lahku kolme aasta pärast.

— Ja sa ei tulnud tagasi, — ütles ema.

— Ei saanud. Kartsin, et ütlete: “Me ju ütlesime.” Ei suutnud taluda teie “meil oli õigus”.

Isa kallistas mind. Esimene kord pärast viitteist aastat.

— Meile oli ükskõik, kas meil oli õigus või mitte. Me lihtsalt tahtsime, et sa oleksid meiega.

Jäin nädalaks. Rääkisime kõigest: kaotatud aastatest, sellest, mis jäime teineteise eludest maha, sellest, kuidas edasi minna. Kõik ei olnud lihtne. Mõnikord tulid esile vanad solvumised. Kuid me rääkisime. Ei vaikinud. Ei põgenenud.

Kui lahkusin, seisis ema ukse juures.

— Tuled veel? — küsis ta.

— Tulen. Luban. Enam ei ole vaikust.

Kallistin teda ja ta sosistas:

— Armastan sind. Alati armastasin. Isegi kui vaikisin.

— Mina ka, ema. Mina ka.

Autos nutsin terve tee koju. Kuid need olid teistsugused pisarad. Mitte valust. Leevendusest. Viisteist aastat kandsin seda koormat enda õlul. Ja lõpuks lasin selle lahti.

Teate, mida ma mõistsin? Uhkus ei ole armastust väärt. Miski pole väärt kaotatud aega lähedastega. Ja kunagi pole hilja tagasi minna. Kunagi.

Kas teil on keegi, kellega te ei suhtle vana solvumise tõttu? Mis te arvate, kas see uhkus on väärt kaotatud aastaid?